3. Soja ja menopausi sümptomid – toitumisteadlased teavitavad

Soja mõju menopausileJaapanis, kus sojatarbimine on kõrgem kui mistahes teises paigas üle maailma, on menopausi aegsete kuumahoogude esinemine palju harvem kui Läänes. Kuid ka Jaapanis endas on erinevusi. Kuus aastat väldanud üle 1000 Jaapani naise uurimine näitas, et neil, kes tarbisid sojatoite, oli kuumahooge üle poole vähem võrreldes nende naistega, kes tarbisid kõige vähem soja (Nagata, 2001).

Samuti näitavad paljud uurimused, et söögile sojatoitude või sojavalgu isolaatide lisamine võb märgatavalt vähendada kuumahoogude sagedust või tõsidust ja ka teisi menopausi aegseid sümptomeid mõningatel naistel.

1995 aastal läbi viidud uurimuses toodi välja, et kuumahoogude esinemine vähenes 40% neil naistel, kes tarvitasid 12 nädala vältel 45 grammi sojajahu tooteid, võrreldes 25% vähenemisega neil naistel, kes tarvitasid nisujahu tooteid (Murkies et al., 1995).

1997. aastal leidis järjekordne uurimus, et kuumahood vähenesid 54% tofut, sojapiima ja misot tarvitavatel naistel, võrreldes 35% vähenemisega kontrollgrupis (Brzezinski et al., 1997).

Kolmas uuring, mis viidi läbi 1998, näitas, et 76 grammise isoflavoonide sisaldusega 60 grammine kogus sojavalgu isolaadi lisandit vähendas märkimisvääselt  kuumahooge 45% ulatuses, võrreldes 35% vähenemisega kontrollgrupil (Albertazzi et al., 1998).

Hiljuti, 2002, näitas Faure et al., et soja isoflavoonide ekstrakt vähendas, võrreldes kontrollgrupi 21% vähenemisega, kaheteistkümne nädalase tarbimise järel kuumahoogude esinemist 61% võrra (Faure et al., 2002). Ei ole üllatus, et mõned uurijad vihjasid, et sojavalk võib pakkuda menopausi sümptomite vähendamiseks alternatiivi hormoonide asendamise ravile (HRT). Konkreetsete isoflavoonide koguste turvalisus ei ole veel kindlaks määratud, seega on parem neid omandada terviklikest sojatoitudest, kui sojaisolaatidest.

2. Soja vähendab kolesterooli taset – toitumisteadlased teavitavad

Soja vähendab kolesterooli taset veresTeadlased on nõus, et sojavalk edendab südame tervist – seda fakti toetab mitu tosinat kontrollitud kliinilist katset. 1995. aastal ajakirjas New England Journal of Medicine avaldatud ülevaade käsitles sojavalgu effekti kolesterooli tasemele (Anderson et al., 1995).

38s uuritud juhtumis vähendas loomse valgu asendamine sojavalguga kolesterooli taset 34-l. Ülejäänud neljas katses oli uurimisalusel inimesel juba niigi madal algne kolesterooli tase. Südame tervishoius on sellest saadik sojavalgu roll paljude tervishoiu asutuste poolt laialdaselt aksepteeritud ja heaks kiidetud.

Ühendkuningriigi Joint Health Claims Initiative (JHCI) pakub turunõustamist ja praktika koodeksit nii Suurbritannia toiduainete tööstusele, kui ka tarbijaile, tagamaks, et toidul olevad tervise teemalised väited oleksid teaduslikult tõesed ja legaalselt vastuvõetavad.  2002. aastal  kiitis JHCI heaks vastava tervise alase väite:

“vähemalt 25 grammi sojavalgu tarbimine päevas vähendab kolesterooli taset“  (JHCI, 2002a).

Kuidas sojavalk seda täpselt teeb, ei ole veel selge. 2005. aastal käsitles ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition toodud 23 teadusliku katse ülevaade isoflavoone (fütoöstrogeenid ehk taimsed hormoonid) sisaldavate sojavalkude kolesterooli vähendavat mõju. See ülevaade kinnistas, et sojavalgud alandasid märgatavalt kolesterooli taset, kuid vihjas samuti, et isoflavoonid üksi ei suutnud seda teha (Zhan and Ho, 2005).

Teine uurimus vaatles sojavalkude kolesterooli alandavat toimet tervetel noortel meestel, kui mõneti tähelepanu alt välja jäänud alagrupil. See näitas, et vaatamata isoflavoonide sisalduse tasemele vähendas sojavalk kolesterooli (McVeigh et al., 2006).

Need uurimused viitavad, et antud effekt sisaldab endas sojas olevate tegurite kombinatsiooni, kaasaarvatud: isoflavoonid, sojavalgu peptiidid (väikesed aminohapete ketid, millest valgud koosnevad) ja tema aminohapete sisaldus (sojavalku moodustavad aminohapete jadad, mis võivad erineda märkimisvääselt loomses valgus olevatest). Need tegurid näivad töötavat kolesterooli taseme langetamisel koos ja vähendavad niiviisi südameataki ja insuldi riske.

Okara – 3 head retsepti

Okara retseptidGluteiinivabad pannkoogid

Vaja läheb:

  • Värsket okara 2sl=60 g
  • Sojapiima        1dl
  • Hirsijahu         5sl=50g
  • Värske sidrunimahl 1tl
  • Herbamare ürdisool   ¼ tl

Segage kausikeses kõik lusikaga kokku ja küpsetage vähese õliga määritud pannil mõlemalt poolt kuldseks.Nii maitsestatult võib neid süüa magusa või siis soolase lisandiga. Võite peale määrida seesamipastat (tahiini) ja mõne tera indiaanisuhkrut, soolase lisandina on hea jogurtikreem ürdisoola ja värskete ürtidega, nüüd kevadel karulauguga.

Põhjata triibupirukas

Kalla mikserdamisnõusse:

  • 300 g pehmet tofut
  • 2sl=0,5dl sojapiima
  • 3sl=0,6dl kuivatatud naturaalset okarajahu (kuivatatud/röstitud ja siis jahvatatud)
  • 1tl Herbamare ürdisoola

Mikserda tavalise saumikseriga kergesti ühtlaseks massiks.

Triibuks kasutage seekord kergelt kuumutatud sibulat, küüslauku ja porgandit ja 1/4pakki külmutatud letšot (aedvilja võib igaüks oma maitse järgi valida, võib ka lisada hea loomse liha ehk singitükikesi pisut, kui muidu ei saa). Vormi panin seda segu 6 supilusikatäit.

Võtke vorm, 18 cm läbimõõduga, katke põhi küpsetuspaberiga, määrige taimse õliga/gluteenivaba vedela margariiniga, raputge peale pisut okarajahu.
Valage 3/4 tofusegu põhjale, lükake lusikaga laiali ja katke ettevalmistatud aedviljaga.

Järelejäänud tofusegule lisage 2sl=0,5dl sojapiima, segage ja vajadusel maitsestage täiendavalt ürdisoolaga. Tõstke segu lusikaga aedviljatriibule, katke seesamiseemnetega ja piserdage pinnale taimset õli/gluteenivaba margariini/eesti võid.

Kui soovite, asendage seemned riivitud parmesani või mõne muu juustuga.

Pirukas küpseb kuldseks 30 minutiga 180 kraadilises eelsoojendatud ahju keskosas. Jagub 3-4 korraks ühele inimesele.

Tofu ja okara kook – midagi magusat

Mikserdage pastaks:

  • 150g pehmet tofut ehk sojakohupiima
  • 2sl=0,5dl sojapiima
  • 1,5sl=20g toorsuhkrut/mett/valget suhkrut vm.
  • 2tl värsket sidrunimahla
  • 0,5 tl  vanillsuhkrut

Segage juurde 1dl=30g röstitud kaneelimaitselist okarat.

Maitsege segu! Võibolla ei olegi soovi küpsetada!

Mina võtsin papist ühekordse küpsetusvormi 10x15cm, määrisin põhja ja küljed gluteenivaba vedela margariiniga, kallasin tofusegu vormi ja katsin seesamiseemnetega.
Kook küpseb 25minutit samas ahjus koos pirukaga. Okaratükikesed ei lagune, paisuvad ja on maitsvad.
Maitseb soojalt aga hea isegi mitmendal päeval pärast küpsetamist. Juurde pakuge marja/puuviljapüreed vm.

Selleks kulus napilt 3tundi! Ja külmkappi jäi veel okarat pihvide küpsetamiseks ja 600g pehmet tofut võieteks, majoneesiks ja soojaks toiduks!

Merike Tärk

Pehme tofu terveks nädalaks

Sojapiim sojauba soja okara tofuOtsustasin täna ennast varustada terveks nädalaks pehme tofuga.
Leotasin hommikuks 1pk sojaube ja “töötasin” köögis kella 9-st hommikul kella 12-ni, vahepeal jagus aega ka telefonile ja lehelugemiseks ja teiseks hommikusöögiks!

Keetsin sojaoad 5 masinatäiega, a 200-206g, järgi jäi 80g. Need keetsin õhtul uuesti leotatud ubadega piimaks ja jogurti kääritamiseks.

Pärast nõrutamist kaalus minu saadud kohupiim 1070g! Lisaks “tekkis” veel 760g okarat!

Hinnaks kujunes:

  • Elekter 5 kannutäie piima keetmiseks  2.50
  • Oad ,o5 kg pakk   24.00
  • Sidrunhape ca 10 g   3.15

Seega kokku 29.65 krooni + kulutatud vesi ja omaosalus valmistamisel, kuid boonusena sain ka 760g väärtuslikku okarat!

Igakordsest piimakeetmisest saad okarat ja nii kipub seda palju kogunema. Proovi okara röstida/kuivatada praeahjus ca 100kraadilisel temperatuuril. Kui soovid maitsestada, siis anna talle soovitud maitse lisanditega enne kuivama sättimist.

Samas võib maitsestamata okarat kuivatada, seda on hea kasutada mittemagusates toitudes, ka tugevamini  maitsestatud magusates vormikookides,pannkookides jm, kasutusala on äraarvamatult suur.

Kuivatatud okara säilita  hermeetiliselt suletavas anumas. Katseta, proovi erinevaid võimalusi! Huvitava tulemuse võiksid ka siin teistega jagada!

Mina pakkusin koolitustel hästi vastuvõetud vormitoite/pirukaid, mille põhikomponentideks oli pehme tofu ehk sojakohupiim, kuivatatud/röstitud okara ja sojapiim.

Merike Tärk

Kasulik investeering – Meeli lugu

Midzu sojapiimamasinPaar nädalat tagasi avastasin endas soovi investeerida. Vaadanud üle oma rahalised võimalused jõudsin järeldusele, et see summa võiks olla kuni 2000 krooni. Üheks tingimuseks seadsin, et investeering teeniks igapäevaselt raha. Finantsinimesed ütlevad: tekitaks positiivse rahavoo.

Millised on võimalused:
1. Tähtajaline hoius – protsent väike, inflatsioon kõrgem
2. Investeerimisfondid – rahatootlus suurem, kui lihtsalt hoiustada, ca 14%.
3. Väärtpaberid/aktsiad – ettearvamatu ja raha/dividende makstakse kord aastas, kui makstakse
4. Laenaks rahahädas tuttavale – küsiksin 24 protsenti aastas, iga kuu teeniks siis 40 krooni.

Aga kas on veel võimalusi? Võib-olla midagi praktilisemat, igapäevasemat.

Siis meenusid jutud piimamasinast nn. „taimsest lehmakesest“. Hakkasin arvutama.

Võtsin esmalt käsile sojapiima, edaspidi võib veel arvutada jogurti, kreemide, tofu kohta jne. Lisaks saab sellega veel teha riisi-, kookose- ja teisi taimseid piimasid.

Niisiis:

Tarbin päevas ca 250 gr/0,25L sojapiima, see teeb kuus 30×0,25=7,5 liitrit. Poes maksab 1 Liiter sojapiima keskmiselt 30 krooni. Seega ühes kuus kulutan 7,5×30=225.- krooni.

Piimamasinaga tehes maksaks 1 Liiter 5,50 krooni, seega isetehes kuluks koo jooksul 7,5×5,5=41,25 krooni.

Vahe poest ostetavaga 183,75 krooni isetegemise kasuks. Teeme väikese ümarduse, et oleks lihtsam arvutada ja võtan vaheks 180 krooni kuus.

Avastasin, et investeerides „taimsesse lehma“ 1800 krooni, teenin ma iga kuu tagasi 180 krooni s.o. 10% kuus ja 120% aastas.

Aga ajakulu, kas ajakulu ei kaalu üles mugavuse?

Sojaubade leotamine ja hiljem masinasse panek võtab ca 1 min, piimamasina pesule ei kulu kunagi üle ca 5 min.

Samas jääb ära vee (piim sisaldab 90%vett) tassimine poest, tetrapaki utiliseerimine jne ehk minu ökoloogiline jalajälg on väiksem.

Boonuseks naturaalne, igaseguste lisanditeta toode – isetehtud sojapiim.

Sojapiimamasin osta siit.

Soja – väärtuslik toiduaine

Soja : sojaoad, sojaubaPaari viimase aasta kestel oleme me kuulnud, kuidas soja on väga hea toitainete allikas ja kaitseb südamehaiguse, teatud vähivormide vastu ja võib vähendada luuhõrenemise ja menopausi sümptomeid – ta võib suurendada isegi aju võimeid.

Samas ei ole kõik soja käsitlevad teated soodsad ja mõned inimesed on soja tervislikud omadused kahtluse alla seadnud ning teised läinud isegi nii kaugele, käivitades jõulise sojavastase ristisõja. Tulemuseks on segadus – inimesed ei tea, mida uskuda.

Sojatarbimise ajalugu

Sojaubade turvalisel tarbimisel on pikk ajalugu, mis ulatub 11. sajandisse enne meie ajastu algust. Esimesed teated pärinevad Põhja-Hiina idaosast. Alates esimesest sajandist, kuni 16. sajandi keskpaigani toimus soja kasutuselevõtt paljudes Aasia maades, kaasa arvatud Jaapanis ja Indias. 1765. aastal toodi sojauba USAsse (JHCJ, 2002). Sellest ajast alates on sellest saanud paljude inimeste tähtis toiduosa ja soja on saanud tänu temas leiduvatele toitainetele ja tervist edendavatele omadustele hilisematel aastatel taimetoitlaste ja toortoiduliste poolehoiu osaliseks. Samas toimub koos soja populaarsuse kasvuga sojaoa kasulikkuses kahtlevate kriitikute arvu kasvamine.

Toitumisalane väärtus

Soja (Glycine max) on konkreetselt heaks valkude allikaks, sisaldades kaheksat inimkehale vajalikku aminohapet. Sojapiim ja teised sojatooted on rikkaks rikastamata rasvhapete allikaks (kaasa arvatud „head rasvad“ – Omega 3) ja  samuti on sojatooted kolesteroolivabad.

Võrreldes lehmapiimaga, sisaldab sojapiim vähem küllastunud rasvhappeid ja rohkem kolesteroolitaset vähendada võivaid vajalikkeküllastamata rasvhappeid.

Sojatooted pakuvad suurepäraseid haigustega võitlevaid antioksüdante, B grupi vitamiine (kaasa arvatud folaat, ehk looduslikult eksisteeriv veeslahustuva vitamiini B9 üks vorme) ja rauda. Kaltsiumiga rikastatud sojatooted, nagu sojapiim ja tofu on selle tähtsa mineraali väärtuslikeks allikateks, ilma tavalistes piimatoodetes oleva rikastatud loomse rasva, loomse valgu (kaseiini) ja kolesteroolita.

200 ml sojapiima sisaldab suure osa kogu päeva kaltsiumivajadusest, eriti rohkesti aga saab organism kaltsiumi kui lisate sojapiimale Peruu maca pulbrit, milles on väga kaltsiumirikas. Samuti võite sinna lisada seesamiseemneid, millised annavad macaga võrreldes poole vähem kaltsiumit.

Paljud sojatoidud sisaldavad samuti väärtuslikke kiudaineid, millised on olulised seedesüsteemi tervislikuks toimimiseks ja kolesterooli hulga vähendamiseks. Sojatooted, eriti need, mis on valmistatud tervetest sojaubadest, pakuvad suurt valikut toitumis- ja tervisealastest kasulikest teguritest.

Vahendame viimaseid teadusuuringuid VVF (Vegan’s and Vegetarians’ Foundation) abiga soja teemadel.
Dr. Justine Butler, VVF vanemspetsialist

Tõlkis Enn Kaljo

Retsept: kreemine köögiviljasupp okaraga

Kreemine köögiviljasupp okaraga valmimas - retsept Sandra Vungi

See on üks hästi paks ja mõnus supp.

Sobib eriti hästi vihmase ilmaga, kui poed teki alla mõnda head raamatut lugema. Sojapiim ja okara muudavad supi mõnusalt kreemjaks. Lisa soovikorral veel endale meelepäraseid ja kodus saadaolevaid köögivilju.
•    1 keskmine baklažan
•    4 kartulit
•    4 peenemat porgandit
•    3 sibulat
•    3 küüslaugu küünt
•    kahest piimakeedust järele jäänud okarat
•    umbes kruusitäis sojapiima
•    sama palju kuuma vett
•    teelusikatäis karripulbrit
•    natuke purustatud musta pipart
•    2-3 köögiviljapuljongi kuubikut (vastavalt maitsele)
•    õliKreemine köögiviljasupp okaraga - Sandra Vungi retsept

Kuumuta paksema põhjaga potis õli. Lisa tükeldatud sibulad (lõikasin kõik köögiviljad poolkuu kujulisteks tükkideks), natukese aja järel porgandid, baklažan, küüslauk ja kartul. Vala köögiviljadele peale sojapiim, okara, vesi ja kõik maitseained. Lase toidul kaanetatud potis podiseda keskmisel kuumusel senikaua, kuni kartul ja porgandid on pehmed (vahepeal sega). Naudi koos värske kukli või leivaga.

Sandra Vungi

Retsept: jogurtikreem

Valminud jogurt nõruta seekord kreemiks!

Jogurtikreem Jogurt soja sojapiim retsept Merike TärkVooderda tofuvalmistamise nõu nõrutamisriidega, aseta mingile alusele nii, et põhjaaukudest saaks jogurtimahl läbi tilkuda. Kalla jogurt karpi, lase pisut nõrguda, siis mahub juba kõik ülejäänu.

Keera riideääred peale, kata kaasasoleva kaanega, vajutuseks on sobiv ca 100 g raskus. Jäta vähemalt 8-10 tunniks nõrguma, siis eemalda raskus, kaas. Tõstmislabidaga eemalda riidelt kreem, mis on nagu loomne hapukoor. Mikserdades saumikseriga saad meeldivalt läikiva, sileda konsistensiga kreemi, mida võib kasutada kuumutamist vajavates toitudes loomse hapukoore asendajana, salatikastmeks, võideks, desserdiks jms.

1l jogurti nõrutamisel saab ca 150 g maitsestamata kreemi.
Nõrgunud vedelikku hek jogurtimahla võiks joogiks või toiduvalmistamiseks kasutada.

Jogurti valmistamiseks kasuta Midzu jogurtimasinat

Merike Tärk

Kuidas planeerida aega

Aja planeerimine - sojapiim,sojaValmista sojapiim nädalaks ette! Kolme tunniga jõuab teha 6-7 keetu sojapiima!

1. Keeda sojapiima nii palju, et saaksid kohupiima kalgendada terveks järgnevaks nädalaks.
Kohupiima saad kasutada kreemideks erinevate lisanditega, kreemi võid valada küpsetuspaberiga plaadile näiteks koos seesamiseemnetega segatult jahu ja kanamunaga vm. Küpsetada 170-180 kraadilises eelsoojendatud ahjus 35-40 min.

Kohupiimast saad segada näiteks ürtidega maitsestatud võide.

Vähese taimeõliga kuumutatult saab kohupiim uue maitse. Kuumuta tulisel pannil, maitsesta ja sega lemmikpasta, riisi ja toorsalatiga töölõunaks.

Pea meeles: 1mõõt leotatud sojauba võrdub ca 120-150g kohupiima, olenevalt nõrgumise astmest. Kohupiima hulka ühe keeduga saad suurendada, kui kallad kannu 200g leotatud ube. 500-st grammist kuivadest sojaubadest saab 6-7 masinatäit sojapiima.

2. Ühest kannutäiest piimast pane käärima jogurt. Katseta ka 8 tunnist käärimisaega.

3. Ühe kannutäie piima võiksid jätta homseks uue jogurti jaoks! Soovitav säilita külmkapis.

4. Kohupiima valmimise ajal jahvata näiteks goji marju pulbriks. Pulbrit säilita suletud anumas, sest õhuga kokkupuutes paakub momentselt, kuid segades tofukreemi või jogurtisse või mujale, sulab hästi. Paakunud goji marjajahu on meeldiv suhu pista!

Merike Tärk

1. Kaltsiumi paradoks – toitumisteadlased teavitavad

Toitumisteadlased Kaltsiumi paradoks sojaAlustame artiklitesarjaga kus erinevat olulist infot jagavad toitumisteadlased.

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust.  Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest.  Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus).

Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus.  See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel.

See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte,  seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks.

Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest.

Allikas: VVF “Boning up on Calcium“.

Kaltsiumi paradoks

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust. Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest. Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus). Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus. See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel. See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte, seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks. Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest (vaadake VVF faktilehelt: Boning up on Calcium).

Päevaseks tarbimiseks soovitatavat kogust mitte ületada. Ärge kasutage toidulisandit mitmekesise toitumise asendajana. Hoidke toodet lastele kättesaamatus kohas.