TerveEluTerve

Category Archives: Toitumisteadlased teavitavad

Uued toitumissoovitused – puust ja punaseks

Toitumissoovitused 2017Tervise Arengu Instituut esitles uusi toitumissoovitusi aastaks 2017. Uued riiklikud toitumis- ja liikumissoovitused muudavad soovitatavad valkude, rasvade ja süsivesikute tarbimisvahemikud laiemaks ning mõnede vitamiinide-mineraalainete soovitused suuremaks.

Toidusoovitustes on aga näiteks suurendatud soovituslikke puu- ja köögiviljade tarbimise koguseid, mida süüakse liialt vähe ka seni kehtinud soovituste järgi. Kuidas kohandada oma toidulaud neile vastavaks?

Mida silmas pidada:

  • ♥ Söö rohkem täisteraviljatooteid (leib, pudrud), vähem saia ja rafineeritud jahust tooteid. Varieeri – näiteks osta ühel nädalal koju ühe tootja, teisel nädalal teise tootja leib.
  • ♥ Suurenda köögiviljade söömist minimaalselt kolme portsjonini (s.o kokku vähemalt 300 grammi) päevas. Vali erinevaid köögivilju, sh kaunvilju.
  • ♥ Suurenda erinevate puuviljade ja marjade valikut. Eelista mahlale terveid puu- ja köögivilju nii värskelt kui söökide-jookide koostises.
  • ♥ Asenda magustatud piimatooted magustamata toodetega ning maitsesta neid ise puuviljade või marjadega.
  • ♥ Suurenda kala söömist. Eelista värskest kalast tehtud toite kalatoodetele.
  • ♥ Vähenda punase liha kogust ja asenda osa ka kala ning linnulihaga. Valmis (linnu)lihatooteid tarvita võimalikult harva.
  • ♥ Suurenda seemnete, pähklite ja mandlite söömist, võileivamäärdeid kasuta tagasihoidlikult.
  • ♥ Vähenda oluliselt suhkru ning magusate ja soolaste näkside gruppi kuuluvate toitude söömist. Peale n-ö tavalise suhkru ja mee kuuluvad siia ka: moos, šokolaad, kommid, küpsised, saiakesed, koogid ja teised küpsetised, müslibatoonid, kohuke, jäätis, puding, kondenspiim, kõik magustatud joogid nagu näiteks karastus- ja mahlajoogid, nektar, morss, energiajoogid, kali, maitsestatud vesi, jäätee ja vitamiinidega rikastatud vesi ning soolastest näksidest näiteks kartulikrõpsud, küüslauguleivakesed, popkorn, soolapähklid

Peamised liikumissoovitused

  • ♥ Lapsed ja noorukid peaksid aktiivselt liikuma vähemalt 60 minutit päevas
  • ♥ Täiskasvanud, sh eakad, peaksid iga nädal aktiivselt liikuma 150 minutit keskmise intensiivsusega või 75 minutit kõrge intensiivsusega. Tegevus on keskmise intensiivsusega, kui südame löögisagedus ja hingamine kiirenevad, kuid inimene saab vabalt vestelda. Tegevus on kõrge intensiivsusega, kui see on seotud pingutusega ning südame löögisagedus ja hingamine kiirenevad märkimisväärselt, rääkida on raske.
  • ♥ Soovitatav on nädalane koormus jagada ühtlaselt.
  • ♥ Vajaliku liikumishulga võib kokku koguda vähemalt 10-minutiliste järjepanu kestvate tegevustena.
  • ♥ Keskmise intensiivsusega liikumise soovituslik (tervislik) optimaalne maht on kuni 300 minutit nädalas.
  • ♥ Kõigil inimestel on soovitatav vähendada istumisaega.

Allikas: tai.ee

Toidupüramiidid 2017: soovituslik ja tegelik Eesti elaniku toidulaud

toidupüramiid-2017

Uued riiklikud toitumissoovitused pakuvad rohkem paindlikkust

Uued riiklikud toitumis- ja liikumissoovitused muudavad soovitatavad valkude, rasvade ja süsivesikute tarbimisvahemikud laiemaks ning mõnede vitamiinide-mineraalainete soovitused suuremaks. Toidusoovitustes on aga näiteks suurendatud soovituslikke puu- ja köögiviljade tarbimise koguseid, mida süüakse liialt vähe ka seni kehtinud soovituste järgi.

Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert Tagli Pitsi sõnul on toiduvalikul jätkuvalt kõige olulisem vastavus vajadusele, tasakaalustatus, mõõdukus ja mitmekesisus. „Soovituste uuendamisel laienesid makrotoitainete tarbimisvahemikud: kui varem oli valkude osatähtsus kogu päevasest energiast 10−15 protsenti, rasvadel 25−30 protsenti ning süsivesikutel 55−60 protsenti, siis nüüd on need vastavalt 10−20, 25−35 ja 50−60 protsenti.”

Enim tasub esile tuua vitamiini D soovituse suurenemist, millest jääb inimestel ka praegu palju vajaka. Täiskasvanutel soovitatakse varasema 7,5 mikrogrammi asemel 10, eakatel koguni 20 mikrogrammi vitamiini D päevas. Paljudes vanusegruppides on suurenenud ka vitamiini C, magneesiumi ja seleeni soovitused.

Soovitused on toitumise planeerimiseks, sisaldades soovitusi toiduenergia, valkude, rasvade, süsivesikute, vee ning vitamiinide ja mineraalainete tarbimiseks. „Need loovad eeldused rahvastiku heale terviseseisundile ning on mõeldud keskmistele rahvastikurühmadele ega sobi haiguste raviks või erivajaduste korral,” lisas Pitsi. Toitumissoovitused põhinevad rahvusvaheliste põhimõtete kohaselt kliinilistel ja rahvastiku vaatlusuuringutel.

Riiklikud toitumissoovitused on alusdokumendiks spetsialistidele: õppekavade koostamisel ja õppematerjalide väljatöötamisel, menüüde planeerimisel institutsionaalses toitlustamises ning tööriistaks tervishoiutöötajatele ja toitumisnõustajatele.

Riiklikest toitumissoovitustest ehk toiduenergia ja toitainete vajadusest lähtuvad omakorda toidusoovitused, mis annavad soovitusi igapäevaseks toitude valikuks. Toidusoovituste näitlikustamiseks kasutatakse toidupüramiidi pilti.

Võrdlemaks soovitusi tegeliku tarbimisega, koostas Tervise Arengu Instituut rahvastiku toitumise uuringu andmete põhjal ka sellise toidupüramiidi, mis näitab keskmise Eesti elaniku tegelikku toidulauda. Instituudi seire ja hindamise osakonna juhataja Eha Nurga sõnul on olukord kõige halvem maiustustega, mida süüakse soovituslikust kaks-kolm korda rohkem. Samuti süüakse liha ja lihatooteid tunduvalt rohkem, kui tervisele kasulik. „Liiga vähe aga süüakse leiba, kartulit, kala ning puu- ja köögivilju. Ka pähkleid ja õlisid kasutatakse meil liiga vähe,” märkis Nurk.

Soovitused n-ö keskmisele eestlasele, et kohandada oma toidulaud võimalikult toidusoovitustele vastavaks, oleks esmajoones oluliselt vähendada suhkru ning magusate ja soolaste näkside söömist. Täisteraviljatoodete (leib, pudrud) osakaalu tuleks tõsta ning saia ja rafineeritud jahust toodete söömist piirata. Puu- ja köögivilju on soovitatav süüa minimaalselt viis portsjonit (ehk 500 grammi) päevas, millest umbes 3/5 oleksid köögiviljad. Kasvama peaks kala ning vähenema punase liha söömine. Valmistooteid süüa harva ning alati eelistada värskest toorainest ise valmistatud toite.

Allikas Tervise Arengu Instituut

8 õlut, mida ei soovitata tarbida

Ees on suvine aeg, kus õlletarbimine kasvab hüppeliselt, lisaks on ukse ees ka Jaanipäev. Mõistlikus koguses tarvitatuna on õllel kasulikum toime tervisele kui punasel veinil, selgub Suurbritannia õlleakadeemia raportist. Veelgi enam, akadeemia põhjalikult õlle kiudainete, vitamiinide ja mineraalainete sisaldust uurinud eksperdid väidavad, et õlu on üks kõige tervislikumaid alkohoolseid jooke kogu maailmas.

Kõik see kõlab hästi, kuid on olemas ka õlle tumedam pool – kas soovite tarbida õlut mis sisaldab GMO-sid, kala põit, kunstlikke värvaineid jne?

8 õlut, mida ei soovitata tarbida

1

1. Newcastle Brown Ale
The Newcastle õlu sisaldab karamelli värve. 3 ja 4 klassi karamelli värvid valmistatakse ammoniaagist, mida klassifitseeritakse kantserogeenseks. Teisisõnu “Üks ja ainus” õlu sisaldab vähki põhjustavaid aineid.

2

2. Budweiser
Üks populaarsemaid ja ka reklaamitumaid õlusid on Budweiser, kuid ta sisaldab GMO maisi. Lisaks aastal 2007 avastas Greenpeace organisatsioon õlust ka katsetusjärgus oleva GMO riisi jälgi.

3

3. Corona Extra
Corona on tuntud oma toredate ja lõõgastavate reklaamide poolest, kuid see õlu sisaldab GMO maisisiirupit ja propüleenglükooli. Propüleenglükool on vastuoluline aine, teda kasutatakse nt lennunduses lennuki kere kaitsmisel jäätumise eest ja toiduainetes niiskusesäilitajana.

4

4. Miller Lite
Taas üks vägagi populaarne USA õlu, kuid ta sisaldab mõlemat, nii GMO maisi kui GMO maisisiirupit.

5

5. Michelob Ultra
See on veidi vähemtuntud õlu, mis sisaldab GMO magusainet – GMO dekstroosi.

6

6. Guinness
Paljude õllesõprade lemmik sisaldab üsna veidraid koostisosi. Guinness õlu sisaldab kala põit ja kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit, mis on kaua aega keelatud paljudes kauplustes.

7

7. Coors Light
Odavama klassi õlu, mis sisaldab GMO maisisiirupit.

8

8. Pabst Blue Ribbon
See õlu sisaldab mõlemat nii GMO maisi kui GMO maisisiirupit.

Allikas: whydontyoutrythis

Magneesium – kõigile vajalik

KorallipulberKõige rohkem magneesiumi on aktiivseima ainevahetusega elundeis, nagu peaajus, südames, maksas ja neerudes. Magneesiumi vajab lihaskoe lõõgastus ja närvitalitlus. Magneesium suurendab veresoonte lõõgastust. Mõjudes perifeersetele arteritele ja arterioolidele, langetab ta üldist perifeerset resistentsust. Ta on oluline südamelihase häireteta tööks. Magneesium töötab kaltsiumi vastu südamelöökide reguleerimisel ja lihaste kokkutõmbumisel, inhibeerib trombide teket, reguleerib ioonide liikumist rakku ja sealt välja. Teda on nimetatud ka looduslikuks kaltsiumikanali blokaatoriks. Kui magneesiumi on vähe, on kaaliumi kanal avatud ja kaalium lahkub selle kaudu rakust. Magneesiumi vähesus põhjustab kaltsiumi ja naatriumi kuhjumist organismis, mis vereringet häirides tõstab vererõhku. Viimane viib omakorda magneesiumi hulga vähenemisele ning edasi südamearütmia ja -rabanduseni.

Magneesiumi vajab luukude: ei aita, kui rõhume ainult kaltsiumile ja D-vitamiinile ega pööra tähelepanu magneesiumi saamisele. Kaltsium ei jää luudesse, kui seal pole magneesiumi. Magneesium tagab närviimpulsside tekke ja edasikandumise, neuroni normaalse rolli ning reguleerib biovedelike pHd. Palju rakusiseseid muutusi vahendavad nn teisesed virgatsid. Üks neist – tsükliline adenosiinmonofosfaat (c-AMP) – saab tekkida üksnes magneesiumi juuresolekul ATPst, mis tähendab, et osa hormoonide toime avaldumise eeltingimus on magneesiumi olemasolu rakus. Magneesiumi on vaja rasvade ainevahetuse kahe olulise ensüümi tööshoidmiseks – defitsiit põhjustab düslipideemiat.

Kust saame magneesiumi?

Magneesiumi leidub peaaegu kõigis toiduallikates, iseasi on tema biosaadavus. Taimed annavad põhiosa päevasest magneesiumivajadusest, teda leidub ju klorofülli koostises ja rakukestades. Parimateks allikateks peetakse päevalille- ja kõrvitsaseemneid, parapähkleid, kakaopulbrit, nisu- ja kaerakliisid. Neile järgnevad kreeka ja india pähklid, mandlid, pekaani- ja pistaatsiapähklid, kookos- ja täisterahelbed, tatar, hirss ning oad. Tagasihoidliku sisaldusega on rohelised lehtköögiviljad, punapeet, kartul, tomat, herned, läätsed, sojaoad, viigimarjad, õunad, aprikoosid ja banaanid. Oma osa annab ka loomne toit, kus on magneesiumi sisaldus küll väiksem, aga biosaadavus hoopis parem. Merevesi sisaldab arvestatavalt magneesiumi, seega annavad räim, lõhe ja makrell, tuunikala ja vähilised oma osa meie magneesiumivajaduse katteks. Ka piimas, munas, lihas ja juustus on natuke kergesti omastatavat magneesiumi.

Väga hea magneesiumi allikas on looduslik korallipulber. Päevasest soovituslikust kogusest ehk kolmest grammist saab inimene kätte ligi terve päevanormi ehk ca 92% ehk 345mg.

Kuidas tekib magneesiumipuudus

  1. Toidus on magneesiumi vähe. Meie toit erineb tunduvalt meie esivanemate omast. Tuhandeid aastaid tagasi olid kättesaadavad magneesiumirikkad toidud – pähklid, seemned, taimed – ning raskemini kättesaadavad loomsed kaltsiumirikkad toidud, seega oli Mg/Ca suhe kõrgem kui tänapäeval. Isegi pinnas, millest taimed ammutavad mineraale, on magneesiumivaesem kui näiteks 80 aastat tagasi, mis veel rääkida kaugemast ajast. Meie aega iseloomustab töötlemata juurviljade tarbimise pidev vähenemine ning rafineeritud toidu osakaalu suur kasv. Nii kaob 99% suhkruroo magneesiumist tema rafineerimisel – muutmisel valgeks suhkruks; valge nisupüüli saamisel eraldatakse 80–95% tema kestas olnud magneesiumist; 50% magneesiumist võib kaduda juurviljade keeduvette jne.
  2. Imendumine sooles. Joogivee pehmendamine, karastusjookide valmistamine deioniseeritud veest, millele lisatakse fosforhapet, vähendab magneesiumi saamist soolest. Fosforhape seob selle vähesegi magneesiumi veest, moodustub vesilahustumatu sool, mis väljutatakse soole kaudu. Küpsetuspulbris on fosforhape – toimub sama protsess, moodustub fosforhappe magneesiumisool, mis jääb imendumata, sest see pole vesilahustuv. Kui toidus on suur rasvasisaldus, segab see magneesiumi imendumist. Ka suur kaltsiumi ja D-vitamiin sisaldus kahandab magneesiumi imendumist. Seega vähendab kaltsiumi toidulisand kindlasti sooles oleva magneesiumi imendumist. Mõtlema peaksid rasvase juustu armastajad, lisaks rasvale on juustus ka palju kaltsiumi, mistõttu magneesium imendub tagasihoidlikult. Et toidus leiduvat magneesiumi paremini saada kätte, tasuks unustada jäätis (eriti hüdrogeenitud rasva sisaldav, kus transrasvhapped ja ka suhkur ohustavad meie südant), karastusjoogid (ükskõik kas kokakoola, limonaad või dieetsooda – ühtmoodi on neis fosforhapet, mis seob toidus olnud magneesiumi), šokolaad (palju rasva ja suhkrut), pitsa ja kartulikrõpsud (palju rasva ja soola) jne. Kas suudame seda või manustame magneesiumi apteegipurgist?
  3. Magneesiumi kaod uriini ja väljaheitega. RDA ei võta arvesse liigset magneesiumi eritumist uriiniga. Normaalselt töötavatest neerudest peaks umbes 95% sinna sattunud magneesiumist tagasi imenduma. Seda ei juhtu, kui koos toiduga on võetud alkoholi, joodud mitu kruusi kohvi, kui toidus on palju valku, kaltsiumi ja soola. Magneesium ei ringle ka juhul, kui kilpnääre töötab kõrgetel tuuridel, kui veres on tõusnud nn stressihormoonide (adrenaliini, kortisooli) tase – magneesium lahkub uriiniga. Stressihormoonide vallandajaks võib olla hirm, liiga tugev müra/muusika jm. Arvestada tuleks ka diureetikumide ja kortikosteroidide toimet viia magneesiumi uriiniga välja. Magneesiumi kaod on suured tugeva pingutuse või füüsilise koormuse korral, kui koos magneesiumiga väljub organismist ka kaalium (Whang R. Electrolyte and water metabolism in sport activities. Comprehensive Therapy 1998; vol. 24,5–8.)

Palju magneesiumi vajame?

Magneesiumivajadus sõltub kehakaalust ja füüsilisest aktiivsusest. Täiskasvanu päevane vajadus eelnevat arvestades mahub 280–450 mg piiresse. Ohutu ülemine piir pikema aja jooksul on 700 mg päevas. Magneesiumivajadus suureneb vaimse ja füüsilise stressi korral.

Optimaalseks Ca/Mg suhteks peetakse 2 : 1 mida sisaldab täpselt samas vahekorras looduslik korallipulber.

Toidu magneesiumist imendub umbes 30–45%. Puudus võib tekkida tegusatel inimestel, kelle elus on paratamatu ületöötamine ja stressisituatsioonid, eriti kui lõõgastuseks kiputakse liialdama alkoholiga. Ohustatud on ka aktiivsed sportlased, kes kulutavad ja vajavad tavapärasest rohkem. Suurenenud vajadus on puberteedieas lastel ning noorukitel, rasedatel ja imetavatel emadel. Magneesiumi puuduse tunnused on silmalau tõmblemine, närvilisus, depressioon, lihasvärin ja -nõrkus.

Kui palju magneesiumi on küllalt?

Mõned magneesiumi-uurijad naljatlevad: et individuaalset magneesiumivajadust teada saada, tuleb teha oma organismiga eksperiment. Proovige RDAst suuremaid hulki, kuni teil tekib kõhulahtisus. Viimane magneesiumi hulk oli teie jaoks juba liiga palju. Eelviimane hulk aga küllastas teie koed magneesiumiga.

Kus magneesium asub?

60% meie organismi magneesiumist on luudes, 39% rakkudes ja ainult 1% veres. Korrelatsioon vere ja rakusisese magneesiumi vahel on kehv. Nii võib nälgimise puhul rakkudes olev magneesium väheneda 20%, kuid vere magneesiumitase püsib muutumatuna. Vere magneesiumi järgi ei saa otsustada selle üle rakkudes ega saa määrata rakusisest magneesiumi defitsiiti. Ühel kolmandikul indiviididest korreleerub magneesiumi defitsiit kaaliumi omaga.

Tiiu Vihalemm, PhD, TÜ biokeemia instituut. Refereeritud Med24

Šokeerivad leiud uues GMO uuringus

GMO

Geneetiliselt muundatud maisi söömine ja väikeses koguses Monsanto´s Roundup´i mineraalväetise tarbimine põhjustas rottidel hirmuäratavate kasvajate arenemise, laiaulatusliku organite kahjustumise ja enneaegse surma. See on uue, šokeeriva uuringu, mis jälgis Monsanto geneetiliselt muundatud vilja tarbimise pikaajalist mõju, kokkuvõte.

Uuringut peetakse kõige täpsemaks uuringuks, mida kunagi on avaldatud GM toidukultuuride ja Roundup´i herbitsiidi mõjust rottide tervisele. Uudised hirmuäratavast leiust levisid kulutulena internetis, kust nähtub, et isegi massimeedia on šokeeritud rottide piltidest paljude imelike kasvajatega, mis on nii suured, et rottidel oli mõningatel juhtudel isegi raskusi hingamisega.

Teadlased leidsid, et rottidel arenesid väikseimategi koguste juures rinnanäärme kasvajad ning tekkisid mitmed maksa- ja neerukahjustused, isasloomadel juba nelja ja emasloomadel seitsme kuu pärast.

Loomad, kes olid GM-dieedil, kannatasid rinnanäärme kasvajate all, samuti mitmete maksa- ja neerukahjustuste all. Uurijad ütlesid, et 50% isastest ja 70% emastest loomadest surid enneaegselt, võrreldes vaid vastavalt 30%-ga ja 20%-ga kontrollgrupis.

Uuring, mida juhtis Gilles-Eric Seralini Caeni Ülikoolist, oli üldse esimene uuring, mis jälgis pikaajalisi (eluaegseid) GMOde söömise mõjusid. Hämmastav, et selliseid uuringuid ei tehtud kunagi varem, enne, kui GM vili kiideti laialdaselt heaks USDA ja FDA poolt. Kui spekuleerida, siis võib arvata, et mängus on olnud suurkorporatsioonide lobitöö.

Uuringu leiud:

  • kuni 50% isastest ja 70% emastest loomadest surid enneaegselt
  • rottidel, kes jõid vähestes kogustes Roundup´i (lisatuna vette seaduslikult lubatud kogustes), suurenesid suured kasvajad 200-300%
  • rottidel, keda toideti GM viljaga ja väikestes kogustes Roundup´iga, said mitmed organid kahjustusi, siinjuures tekkisid ka maksakahjustused ja neerukahjustused
  • • uurijad toitsid neid rotte NK603-ga, Monsanto variant GM viljast, mis on kasvanud Põhja-Ameerikas ja mida laialdaselt söödetakse loomadele ja inimestele. See on sama vili, mis on vilja sisaldavates hommikusöögihelvestes, tortillades, snäkkides ja tšipsides.
Pilte uuringu tulemustest saab vaadata siit.

Jose Bove, Euroopa Parlamendi põllumajanduskomisjoni aseesimees, kes on tuntud kui GMi raevukas vastane, kutsus üles koheselt peatama kõiki ELi GM põllukultuuride viljelemise ja impordilubasid. Ta kutsus Euroopa toiduohutusameteid läbi viima uusi uuringud, mida finantseeritakse riiklikest vahenditest.

Uuring toob selgelt esile GMO kõrvalmõjud seoses GM maisi tarbimisega. Need mõjud olid sõltuvad soost ja sageli ka annusest. Mõjud olid enamasti seotud neerude ja maksaga, mis puhastavad toidu kaudu organeid mürgist, ehkki 3 GMO vahel esinesid erinevused. Mõjutusi märgati ka südames, neerupealistes, põrnas ja vereloomesüsteemis.  Järeldati, et need andmed tõstavad esile hepatorenaalse toksilisuse tunnused, võimalik, et tänu uutele pestitsiididele, mis on omased igale GM viljale. Lisaks ei ole välistatud tahtmatud otsesed või kaudsed geneetilise muundumise metaboolsed tagajärjed.

Peale selle uuringu avalikustamist peatas Venemaa esimese riigina GMO maisi sisseveo ja palus Euroopa Liidu toiduohutusameti teadlastel kiiresti võtta seisukoht ning seejärel ka tarvitusele vastavad meetmed.

Uuring avaldati ajakirjas „The Food & Chemical Toxicology Journal“. Uuringu pealikiri on “A Comparison of the Effects of Three GM Corn Varieties on Mammalian Health” („GM vilja kolme variandi mõjude võrdlus rinnanäärmete tervisele“).

Õlide suitsemispunktid

Õlide suitsemispunkt on temperatuur, mille ületamisel õli hakkab suitsema, omandab ebameeldiva maitse ning annab selle edasi toidule. Lisaks kaotab õli tublisti oma väärtusest nind tekivad toksilised ühendid.

Kõige kõrgema suitsemispunktiga on maailmas avokaadoõli. Rafineeritud avokaadoõlil on suitsemispunkt 271 kraadi ja rafineerimata avokaadoõlil 255 kraadi.

Külmpress või
rafineerimata õlid
Suitsemispunkti
temperatuur
Avokaadoõli
255
Oliiviõli
199
Maisiõli
178
Seesamiõli
177
Pähkliõli
160
Sojaõli
160
Kanepiõli
141
Päevalilleõli
107
Linaseemneõli
107
Rafineeritud
õlid
Suitsemispunkti
temperatuur
Avokaadoõli
271
Sojaõli
238
Oliiviõli
238
Kookoseõli
232
Maisiõli
232
Pähkliõli
232
Päevalilleõli
227
Rapsiõli
225
Või
121-149

Kas stevia sobib rasedatele?

steviaSuhkru asendamine kaloritevaba loodusliku magustaja steviaga on tervislik ülekaalulistele rasedatele, kuna see vähendab toitumisel saadavat kalorikogust. Suhkru asendamine steviaga on soovitatav rasedatele, kes soovivad vältida liigset kaalukasvu raseduse vältel või 2. tüüpi diabeedi ning rasedusdiabeedi korral. Stevia on ülemaailmselt määratletud kui ohtutu magusaine igapäevasel kasutamisel. Samas on konkreetselt raseduse ja stevia koosmõju uuringuid tehtud vähe.

Mis on stevia

Stevia ekstrakt pärineb Stevia Rebaudiana taimest, mis kuulub krüsanteemide perekonda ja kasvab väikeste põõsastena Paraguais ja Brasiilias (tänapäeval ka Jaapanis, Venemaal, Ukrainas ja paljudes teistes maades).

Tema lehtedes sisalduvad glükosiidid, kaasa arvatud selles sisalduv 10% kogus stevia ekstrakti paistavad silma uskumatu magususe poolest, tehes selle taime unikaalseks 300 erineva Stevia suguseltsi taime hulgas. Steviat võib olla suhkrust 40 – 300 korda magusam ja samas ei mõjuta ta organismi ei ülekaalu suunas ega muul negatiivsel viisil.

Stevia kasulikkus

Toitumisteadlasete sõnul on stevial mitmeid kasulikke omadusi:

  • Stevia ei tõsta vere suhkrusisaldust ja sobib diabeetikutele. Stevia stimuleerib ka insuliini eritumist.
  • Stevias on immuunsüsteemi tugevdavaid mineraalaineid ja vitamiine, mis aitavad ennetada vistrikke ning on abiks ka haavade paranemisel.
  • Stevial on hea mõju südamele ja veresoontele.
  • Stevia on kasulik kõhunäärme ja maksa talitusele.
  • Stevia vähendab gaaside teket, leevendab kõrvetisi ja normaliseerib maomahla happesust.
  • Stevia on hea suuhügieenis, kuna ei tekita kaariest.
  • Kuna stevia talub väga hästi kuumutamist ning on hea looduslik konservant, siis sobib ta hoidiste ja küpsetiste valmistamiseks.

Stevia ja loomkatsed

Viimasel ajal (2003) tehtud loomkatsed väidavad, et stevial puudub mõju viljakusele, paaritumistegevusele, raseduse arvule, loodetele ega ka järglaste viljakusele ning kasvule. Üks varem 1999 aastal läbiviidud uuring tõstatas küsimuse nagu väga suured stevia annused vähendaks isaste rottide fertiilsust. Samas tuleb märkida, et antud uuringus eksperimenteeriti ülisuurte stevia kogustega – 5,3g ühe keha massikilogrammi kohta. See tähendaks, et täiskasvanud 80kg kaaluv inimene peaks tarvitama steviat päevas 424g (ligi pool kilo)!

Täna kinnitavad nii Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), et ei ole tõendeid nagu  stevia häiriks meeste ja naiste reproduktiivset süsteemi ja funktsioone. Stevia ei ole seotud sünnieelsete traumade ega surmadega.

Kas eelistada steviat vedelal kujul või tabletidena?

Tegu on ühe ja sama tootega, koostis ehk toimeaine on neil sama. See on igaühe enda otsustada millisel kujul soovib steviat kasutada. Siin tuleb mängu ka mugavuse küsimus. Näiteks jookides on ilmselt mugavam kasutada doseerijaga varustatud stevia tablette. Tablette on mugavam ka reisile kaasa võtta kuna vedelike võtmine lennukisse on problemaatiline. Küpsetistesse vms teistesse toitudesse on lihtsam segada teda vedelal kujul.

Osta siit – stevia

Soja hüperaktiivsuse ohjamisel

Sojaletsitiin hüperaktiivsuse ohjamiselSojaletsitiin kuulub nende ainete nimekirja, millest on abi aktiivsus– ja tähelepanuhäirega patsientidele, kirjutab Hispaania terviseportaal enbuenasmanos.com.

Aine, mida leidub naturaalselt nii sojaubades kui ka aju– ja närvirakkude membraanis, vastutab neuroloogiliste impulsside tasakaalustatud liikumise eest ning aitab seega kaasa intellektuaalsele paindlikkusele.

Lisaks soovitavad toitumisspetsialistid selle häire korral tarbida õllepärmi, mis on rikas kaltsiumi ja B–grupi vitamiinide poolest. Oluline on ka räni, fosfori ja E–vitamiini sisaldus organismis. Toitumise kõrval tuleb tähelepanu pöörata lõõgastavatele harjutustele.

ATH, tuntud ka kui hüperaktiivsus, on närvisüsteemi häire, mille korral aju signaalide ülekanne ei toimi korralikult. Aju on seetõttu tavalisest vähem aktiveeritud ning kompenseerib seda puudujääki motoorse rahutusega, mis omakorda avaldub keskendumisraskustena.

ATH avaldub juba lapse esimesel eluaastal, ehkki diagnoosini jõutakse enamjaolt mõned aastad hiljem. Nimetatud sündroomi esineb umbes 5 protsendil inimkonnast, sealjuures rohkem poisslastel.

Allikas: enbuenasmanos.com

Soja aitab langetada vererõhku

Soja aitab langetada vererõhkuIgapäevane ja soja tarbimine aitab langetada vererõhku, selgub hiljuti Columbias ja Louisville’is läbi viidud uuringutest.

Sojatooteid käsitlevat uurimistööd alustati 1985. aastal. Katserühm andis korrapäraselt aru oma toitumisharjumustest.

Neil, kes tarbisid päevas vähemalt 2,5 mg isoflavoone, sojatoodete põhikomponenti, mõõdeti keskmiselt 5,5 mmHg madalam vererõhk kui vähem ehk alla 0,33 ühiku tarbinud sihtrühmal.

Päevane tervislik norm peaks olema jõukohane igaühele – klaas sojapiima sisaldab 22 mg isoflavoone. Seda on pea 10 korda rohkem kui uuringu puhul efekti andnud kogus.

Ühtlasi aitab soja vererõhku normis hoida neil, kes krooniliselt kannatavad kergelt kõrgenenud vererõhu probleemi käes.
Uuringut juhtinud Columbia Ülikooli meditsiinitudeng Sanyia Richardson kinnitas, et see on esimene kord, kui selgub soja positiivne mõju afroameeriklaste tervisele. Viimased kannatavad vererõhuprobleemide all mõnevõrra enam kui valgenahalised.

“Toetudes sellele ja eelnevatele uurimistöödele soovitame igapäevase sojatarbimise sobitada oma toitumisharjumustega, et vältida vererõhu kõrgenemisega seotud vaevusi,” lausus Richardson.

Medicalxpress

Maca võib olla suureks abiks insuliinitaseme kõikumise vähendamisel

Maca vähendab insuliinitaseme kõikumistPõhiline mure kilpnäärme alatalitluse korral on inimestel sellega, et ei suuda kaotada kaalu. Mõned uuringud vihjavad, et see toimub veresuhkru ja insuliini taseme kõikumise tõttu.

Mõnedel inimestel võib see toimuda ka sooleabsorptsiooni probleemide tõttu ja võimetuse tõttu saada vastavat toitu. Lisaks ka kilpnäärme meditsiinilise absorptsiooni tõttu – see on sündroom, mis on tuntud kui „lekkiva soole“ sündroom.

Teistel juhtudel on see üldine metabolismi aeglustumine, mis vähendab kalorite nõudlust ja teeb palju raskemaks kaalu langetamise ning tunduvalt lihtsamaks kaalu tõstmise. Ükskõik, mis see mehhanism siis ka ei oleks, jätkuvad kaaluprobleemid ka pärast läbimõeldud küllaldast ravimist tavapäraste ravimitega.

Maca võib olla suureks abiks insuliinitaseme kõikumise vähendamisel ja seega aidata vähendada söömissõltuvust ja ülemäärast magusaisu. Tegelikult aitab see vähendada himu magusa järele, mis on kõige olulisem. Seda seetõttu, et maca aitab tasakaalustada kõiki endokriinseid näärmeid, sealhulgas ka kõhunääret.

Paranenud kõhunäärme funktsiooniga vähendatakse hüpoglükeemiat või kõrvaldatakse üldse ja see teeb võimalikuks pidada pikemaid söögipause kogemata nälgimise tunnet.

Inimestel, kellel on kõikuv insuliinitase, on kalduvus tunda nõrkust  ja kõrgemat emotsionaalsust palju kergemini. Lisaks tunnevad nad tihti end väsinuna, kui nende veresuhkru tase alaneb. Kõik need probleemid haihtuvad paljude inimeste jaoks, kes söövad maca pulbrit.

On olemas kaks taime, mis vaheldumisi nädalakaupa mõnekuulise ajavahemiku jooksul võttes aitavad kaotada kaalu. Üks neist on chanca piedra ja teine on küünisväädi tee. Chanca piedra aitab lipiide seedida, mis tähendab, et sapipõis ja maks on võimelised paremini töötlema rasvu, mis on kehas ja samuti on neis rasvades energia saavutamiseks rohkem kaloreid. See ilmselt suurendab sapi voolu, kuid ei ole uuringuid, mis seda kinnitaksid.

Laisk kilpnääre ja laisk maks on mõlemad seisundid, mis sunnivad keha ladestama rohkem toitu ja rasva, kui on normaalselt vajalik. Lisaks arvatakse, et chanca piedra aitab normaliseerida veresuhkru taset. Niisiis, mingisugusel viisil aitab see kõhunäärmel paremini funktsioneerida. Küünisväädi tee aitab sooltest välja viia haigustekitajaid ja seega aitab puhastada verd. See aitab seedida, kaasa arvatud piimatooteid, on kasulik divertikuliidiga (jämesoole põletikuga), toimetulemisel, kaotab ära iivelduse, aitab tappa pärmseent sooles ja leevendab erinevaid igapäevaseid sooleärritusi.

Tõlgitud väljaandest Thyroid-info.com

Osta siit – maca pulber

Sojatooted kergendavad menopausiaegseid kuumahooge

Sojatooted kergendavad menopausiaegseid kuumahooge19 avaliku uuringu tulemused viitavad, et sojatoodetest võib abi olla menopausiaegsete kuumahoogude leevendamisel.

Sojast on pikalt räägitud kui alternatiivist hormoonasendusteraapiale üleminekueas, iseäranis kõrgendatud rinnavähiriski puhul.

Ühe uuringu juht, dr Melissa Melby Delaware’i Ülikooli meditsiinilise antropoloogia osakonnast räägib, et 12 nädala vältel vaadeldi enam kui 1200 naist 10 riigist võrdluses platseeboefektiga.

Kõik naised kaebasid hormoonasendusteraapiaga seonduvaid vaevusi. Eesmärgiks oli välja selgitada sojas leiduvate isoflavoonide toime nimetatud vaevustele.

Melby tõdeb, et kõrge isoflavoonisisaldusega ainete positiivne toime oli üle kahe korra kõrgem.

Doktor soovitab kaht sojakogust päevas, mis lahti seletatuna tähendab kaht klaasi sojapiima või seitset untsi tofut.

Mitmed  sama valdkonda uurinud teadlased rõhutavad, et veel on vaja välja selgitada, kas soja kasulik toime võib erinevatest rassidest naistele olla mingil viisil varieeruv.

Allikas: The Journal of The North American Menopause Society

Soja sobib ka imikutele

Soja sobib beebideleSojapiimaga toidetud beebid ei jää oma arengus mingil moel maha loomset päritolu piima saavatest imikutest, tõestas hiljuti avaldatud pediaatriline uuring.

Ehkki rinnapiimaga toidetud lapsed osutusid – nagu varemgi korduvalt leitud – mitmes kategoorias kõige kiiremini arenenuks, avastati, et loomset päritolu emapiimaasendajaid tarbinud beebide oskused ei erine sojapiimal kasvavate laste omadest ning kõik vaadeldud kriteeriumid jäid tervislikesse piiridesse.

Beebide vaimsele arengule keskendunud uuringu eesmärk oligi välja selgitada soja sobivus imikueas. Ehkki emasid julgustatakse lapsi rinnaga toitma kuni esimese eluaasta lõpuni, leidub küllalt neid, kes seda ühel või teisel põhjusel ei suuda ning kes on seetõttu tõstatanud ka küsimuse soja ja selle fütokeemia sobilikkuse üle lehmapiimast valmistatud produktide asendajana.

Uuringu autorid vaatlesid 391 imiku keelelist, vaimset ja psühhomotoorset arengut. Kolmandik neist said emapiima, kolmandik loomset päritolu rinnapiimaasendajat ning kolmandik soojatooteid. Arvesse võeti ka ema vanust, IQd, sotsioökonoomilist staatust, lapse sugu, rassi, sünnikaalu ja senist toitmise ajalugu. Kui emapiimal kasvanud beebide skoor oli mõnevõrra kõrgem, siis sojapiima ning lehmapiima tarbinud laste puhul märkimisväärset vahet ei erinenud.

Ameerika Pediaatrite Akadeemia soovitab tungivalt lapsi rinnaga toita vähemalt pool esimest eluaastat, kuid uuringule tuginedes võib väita, et vanemad, kes valivad asendustoiduks sojapiima, ei kahjusta oma laste tervist.

Allikas: Washington Post

Sojatooted meeste viljakust ei tapa

Sojatooted meeste viljakust ei tapa4 aastat tagasi levis ajakirjanduses uudis, et sojatoodete söömine võib vähendada meeste seemnerakkude tootmist. Tänaseks on selle uudise ümberlükanud 2 erineva ülikooli poolt tehtud uuringud.

Sojaoa koostisosad mõjutavad sperma tekke eest vastutavaid meessuguorganeid, kuid mitte nii mastaapselt, kui seni arvatud.

Sojatooted koguvad maailmas üha enam populaarsust kui lihatoodete väärilised asendajad toidusedelis. Hiljuti leiti, et sojas sisalduv genisteiin kopeerib suurepäraselt östrogeeni nimelise naissuguhormooni toimet, mistõttu arvati neil olevat meeste viljakusele pärssiv mõju.

Hiinas Wenzhou meditsiinikolledžis läbi viidud laboratoorne uuring tuvastas, et genisteiin suudab mõjutada sperma tootlikkuse eest vastutavaid ensüüme.

Uuringu kohaselt jõuavad sojas sisalduvad isoflavoonid reproduktiivorganiteni. Et mitte tekitada tarbetut muretsemist, väidavad uuringu autorid, et liigsel määral leidub seda ainet vaid nende meeste organismis, kes on sojatooteid igapäevaselt ja väga suurtes kogustes tarbinud lapseeast alates. Teame me ju kõik, et mistahes ühe toiduaine tarbimine väga suurtes kogustes ei ole tervislik.

Ka professor Leuan Hughes Cambridge–i Ülikoolist kinnitab, et sojast leitud östrogeenitaolised ained ei oma olulist pärssivat efekti meeste viljakusele.

Seega ei pea sojasübrad muretsema lülitades soja oma toidusedelisse. Toitumisteadlased on ühel nõul, et igapäevaseks soovitatavaks koguseks on ca 100g sojatooteid.

Hariv ja põnev film “Food Matters”

Keda huvitab toitumine ja sellega seotud müüdid, mis ei vasta tõele. Filmi kohta on kriitikud öelnud, et seda tasub kindlasti vaadata kõigil neil, kellele on tervis oluline!

http://vimeo.com/28649517

Film räägib toimumisest, vitamiinidest, meditsiinisüsteemist ja sealt leiab palju uut ja kasulikku infot. Film annab võimaluse vaadata üle ja muuta oma uskumusi, mis on meisse süstitud kaasaegse meditsiini poolt.

Põhilised aminohapped


Trüptofaan Leukiin Lüsiin Metioniin Fenüülalaniin Isoleukiin Valiin Treoniin
Sojauba/puhas sojavalk 526 2946 2414 513/814 1889 2054 2005 1504
Mandel 176 1454 582 259 1146 873 1124 610
Brasiilia pähkel 187 1129 443 1008 617 593 823 422
India pähkel 471 1522 792 353 946 1222 1592 737
Peekani pähkel 138 773 435 153 564 553 525 389
Pistaatsia pähkel 0 1520 1080 370 1090 880 1340 610
Kreekapähkel 175 1228 441 306 767 767 974 589
Kõrvitsa seemned 560 2437 1411 577 1749 1737 1679 933
Seesami seemned 331 1679 583 1656 1457 951 885 707
Päevalille seemned 343 1736 868 443 1220 1276 1354 911
Nisuidud 265 1708 1534 404 908 1177 1364 1343
Piimatooted:
Cheddar juust 341 2437 1834 650 1340 1685 1794 929
Piim (loomne) 49 344 272 86 170 233 240 162
Jogurt (loomne) 37 336 282 78 180 214 255 160
Muna 211 1126 819 401 739 850 950 637
Lihatooted:
Tuunikala 290 2178 2556 842 1074 1481 1554 1249
Veiseliha 192 1343 1433 407 674 858 911 724
Kana 250 1490 1810 537 811 1088 1012 877
Lammas 233 1394 1457 432 732 923 887 824
Kalkun 0 1836 2173 664 960 1260 1187 1014

Tabelist puuduvad:

Histidiin – imikutel on antud aine põhiliste toidust saadavate aminohapete loetelus, hiljem sünteesib organism seda ise.
Selenotsüsteiin – sisaldab seleeni ja esineb toidu osana ja ainult selenotsüsteiinina (leidub küüslaugus, rohelistes hernestes ja brokkolis).
Türosiin – leidub sojas, kanas, kalkunis, kalas, maapähklites, mandlites, avokaadodes, piimas, juustus, jogurtis, kodujuustus, Lima-ubades, kõrvitsa seemnetes ja seesami seemnetes.

Sojaõli tarbimise soovitus

Üks tähelepanek ja hoiatus veel:

Kui tarbite sojaõli, siis uurige firma tausta, kes õli toodab – meil müügil olev Belgias toodetud odav sojaõli, mida kõik odava kraami armastajad valikuta ostavad, on GMO sojast tehtud ja mis asja veelgi hullemaks teeb, seda õli ekstraheeritakse heksaaniga, mis on väga mürgine lahusti – kuigi hiljem võetakse see heksaan väidetavalt sealt välja, siis mitmed spetsialistid kardavad et see jälg jääb igaveseks sinna sisse.

Püüdke osta vaid külmpressi sojaõli ja orgaanilist sojaõli. Eesti Sojaliit otsib kuuma veega aurutamise tehnoloogiat, mida siinmail saaks tulevikus kasutada.

Enn Kaljo

Graviola – kuidas on ta kasulik Teile?

Graviola pulberUurijad on tõestanud, et graviola lehtedel on vererõhku alandav toime, neid on kasutatud maksaprobleemide puhul, rahustina ja unetuse puhul, lisaks on neil spasmide vastane toime, samuti mõjub graviola lehe tee südamehaiguste puhul südamele toonikuna.

Lisaks on põlisrahvad tarvitanud graviola lehe teed köha, gripi, raske sünnituse, astma, ülepinge, parasiitide ja jõuetuse puhul. Graviola lehtedel on malaaria vastane toime. Teadlased on avastanud graviola lehtedel aktiivse tsütotoksilise toime vähirakkude vastu (vähirakkudele mürgine). Üks uuring on näidanud, et graviola oli selektiivselt tsütotoksiline käärsoole adenokartsinoomi rakkudele – kus ta oli 10 000 korda võimsam kui keemiaravi rohi Adriamycin (ingl.k nime kuju).

Graviola tee maitseomaduste parandamine

Kuna graviola tee maitse on paljudele vastuvõetamatu või meenutab kaselehtede leotist, siis jagame teiega kuidas muuta graviola maitseomadusi ja loodame, et see ei mõjuta graviola toimet ülaltoodud juhtudel.

1. Graviola tee sidrunimahla ja stevia tilkadega: kui olete teinud endale tõmmise graviola lehtedest, lisades 1 tl täie lehepulbrit suure teetassi kohta, siis ärge seda sõelast läbi laske, kasutage kõik roheline puru ise ära. Lisage tassi juurde 3-4 tilka stevia tilku ja 2 supilusikatäit sidrunimahla. Saate omapärase kuid meeldiva maitsega tee.

2. Graviola tee piparmündiõli tilkade või piparmündi ürdi ja stevia tilkadega: lisage eelpool nimetatud toimingul saadud teele 2 tilka piparmündi eeterlikku õli või laske presskannus koos graviolaga tõmmata ka väiksel kogusel aedpiparmündi ürtidel. Neile lisaks kasutage maitse järgi steviat.

Ja lisaks neile saate juba teie ise katsetada, millised komponendid graviola maitseomadusi nauditavamaks muudavad.

Osta siit – graviola

Vanilliin: kas teadsite, et…

VanillikaunVanilliin on vanillist välja võetud üksainus komponent – ja see ainus tekitabki väga tugeva maitse vanillisuhkrus. Muud seal pole. Vanillisuhkur, nagu ta meil on saadaval, on valge suhkur ja vanilliin, mis on vanillist eraldatud.

Vanillikaun aga sisaldab üle kahekümne sellise aine, mis annavad imelisi varjundeid maitsetele. Vanilli-orhidee viljana tuntud vanillikaun läbib 9 kuulise fermenteerimise protsessi, mille käigus ta omandab sellise värvi ja maitseomadused – enne seda on ta roheline pikk kaun, nagu türgi oba.

Kes tahaks puhtamat varianti, siis soovitaks puhast vanillikauna ja hoida seda pruunis puhtas roosuhkrus mitu päeva, lõigates vanillikauna eelnevalt pikuti lõhki ja tõmmates “naha üle kõrvade”, ehk keerates sisemuse väljapoole.

Vanillikaunal või kuivatatud vanillipulbril ja vanillisuhkrul on sama vahe, nagu toorroosuhkrul ja valgel suhkrul.

Kaks peamist vanillikauna on meil saadaval: Vannilla Tahitiensis ja Vanilla Planifolia – viimane neist on suurem ja hinnatum. Sugulastaim muide banaaniga, mis samuti kuulub orhideeliste sugukonda, kuid on hiiglaslike mõõtmetega. Rohelist banaani saab ka samuti fermenteerida kui kellegi on tahtmist, aga siin lastakse ta küpseda ja süüakse niisama ära.

Vanillikaunad

Müügil on poodides puhast vanilli essentsi või vanilli õli, mida saab ka ise teha kui panna lahti lõigatud vanillikaun rafineeritud ja lõhnatusse toiduõlisse ca kuueks kuuks. Samuti on biomarketites müügil vanillikauna sisu pulbrit, see on kallis, aga väärt kraam.

Enn Kaljo

6. Soja kaitseb vähi eest – toitumisteadlased teavitavad

Soja vahiravi sojapiimAasiamaades esinev madal rinna- ja eesnäärmevähi esinemise on julgustanud teadlasi uurima sojatoitude rolli hormoonidega seotud vähkihaiguste puhul.

Rinnavähk

On mõningaid tõendeid, et sojatarbimine noores eas võib rinnavähi riski hilisemas elus vähendada. Šanghai rinnavähi uurimus käsitles 1400 rinnavähi juhtumit Hiinas (Shu et al., 2001) ja avastas, et naised, kes teismeliseeas tarbisid soja kõige enam, omasid täiskasvanuna poole vähem rinnavähi riski.

Aasta hiljem uurisid teadlased teismeliseea sojatarbimise ja rinnavähi vahelist sidet Aasia-Ameerika naistel (Wu et al., 2002). Nad leidsid, et naistel, kes teismeliseeas tarbisid soja vähemalt kord nädalas, oli rinnavähki haigestumise risk tunduvalt vähenenud. Üle 1000 naiselt, kaasa arvatud 501 rinnavähiga patsiendilt küsiti kui tihti nad sõid selliseid sojatoite, nagu tofu, sojapiim ja miso. Tulemused näitasid, et neil, kes tarbisid sojatooteid rohkesti nii teismeliseeas kui täiskasvanuna, oli riski haigestuda rinnavähki 47% vähem. Need, kes söid täiskasvanuna vähe sojatooteid, kuid olid neid söönud regulaarselt teismeeas, oli see risk 23% väiksem. Need naised, kes teismeeas tarvitasid vähe ja täiseas palju sojatooteid, neil ei olnud erilist riski protsendi vähenemist. Need uurimused viitavad sellele, et rohke sojatoodete tarbimine teismeeas vähendab rinnavähi riski ja risk jätkab langemist kui inimesed jätkavad ka täiseas sojatoodete söömist.

Käsitledes tõendusmaterjale, tegi Trock et al. soja mõjudest ja rinnavähi riskidest tehtud 18 uurimuse kokkuvõtte. Tulemused näitasid mõõdukat suhet rikkaliku sojatarbimise ja rinnavähi riski vähenemise vahel. Kuid autorid hoiatavad, et tulemusi tuleb tõlgendada ettevaatlikkusega ja soovituste andmine rinnavähi ennetamiseks või selle taasesinemiseks rikkaliku isoflavoonide ratsiooni toidule lisamiseks oleksid enneaegsed. Teiste sõnadega – uurimus näib paljulubav, kuid on veel vaja rohkem tõendusmaterjali.

Madalat rinnavähi esinemise- ja vähihaigete kõrget ellujäämise taset Jaapanis on tihti kasutatud sojatoidu kui kasuliku edendamiseks – või vähemalt on tutvustatud seda rinnavähiga haigetele kui kahjutut. Mõned uurijad on ettevaatlikud ja mõtlevad, et isegi sojatoitude vähene östrogeenisarnane mõju võib olla loomuliku östrogeenitaseme langusega seotud (östrogeeni-retseptor positiivse), hormoontundliku rinnavähi diagnoosi saanud menopausijärgsetele naistele kahjulik. (PCRM, 2002).

Nende kahtlus on selles, et soja isoflavoonide nõrk östrogeenne tegevus võib stimuleerida östrogeenitundlike kasvajate kasvu. See ei ole aga seotud eelmenopausiaegsete naistega, kel on palju kõrgem östrogeenide tase (nood on palju tugevamad kui fütoöstrogeenid). Need mured on seotud suuresti katseklaasi (in vitro) katsete tulemuste ja loomkatsetega, aga kuna nad on andnud segatud erinevaid tulemusi, siis nende seos inimeste rinnavähiga jääb ebaselgeks. Sellel teemal on seniajani olnud vaid kaks inimkatset, millest saadud leiud on samuti senini ebaselged (Petrakis et al., 1996; Hargreaves et al., 1999). Ettevaatlik lähenemine oleks see, kus menopausijärgsetele rinnavähiriskiga naistele soovitatakse piirata sojatoitude tarbimist 3-4 korraga nädalas. Tervikuna viitab tõendmaterjal, et soja mõõdukas toiduks tarbimine toob tervisele pigem kasu kui kahjustab seda – olgu siis tegu rinnavähi või muude krooniliste haigustega.

Eesnäärme vähk

Eesnäärme vähi tase erineb samuti suuresti üle terve maailma, kaldudes tipnema arenenud, rikastes riikides. Jaapan on erand, kus eesnäärmevähi tase on üllatuslikult madal, vaatamata kõrgele elustandardile. Mõningased tõendmaterjalid viitavad sellele, et sojal on siin oma osa.

Soja rolli uurimist eesnäärme vähi osas on olnud väga vähe, kuid 1998. aastal leidis 59s riigis teostatud laiaulatuslik uuring, et sojatooted olid märkimisväärselt kaitsva toimega. (Hebert et al., 1998). See näitas, et eesnäärmevähi surmajuhtumite arv suureneb rohkel söömisel, eriti loomse piima, liha ja linnuliha puhul, samas kui teraviljade, sojaubade ja õliseemnete söömine vähendab eesnäärme vähi surma riski. Selle ülevaate autorid usuvad, et nende leiud on piisavalt tugevad tegemaks eesnäärmevähi ennetamisel potentsiaalse sojatoodete kasutamisega rohkem tööd. Kokkuvõtteks ei ole olemas ka inimkatseid, mis näitaksid sojatarbimisest suurenevat vähiriski, vaid on hoopis külluslikult tõendmaterjali soja kaitsvast toimest.

4. Soja mõju luude tervisele – toitumisteadlased teavitavad

Soja sojauba luud luu osteopooosEsimene kirjeldatud inimkatse tulemus, milles uuriti sojatoitude mõju luude tervisele ja luuhõrenemisele, viitas, et sojavalk võib olla mõjus selle kurnava haiguse riski vähendamisel (Potter et al., 1998).

Leiti, et kuuekuine järjestikune 40 grammi sojavalgu (sisaldab 90 mg soja isoflavoone) igapäevane lisamine menopausijärgsete naiste menüüle, suurendas märkimisväärselt, nii luude mineraalide sisaldust, kui ka selja alaosa luude tihedust. Neid avastusi toetas hilisem uurimus, kus uuriti päevase 80 mg soja isoflavoonide koguse mõju luutihedusele (Alekel et al., 2000). See uurimus näitas samuti, et isoflavoonid vähendasid alumisest seljaosast luukaotust naistel, kes muidu oleksid pidanud kaotama 2-3% luu kogusest aastas.

2003. aastal avaldati kokkuvõtlik ülevaade kirjastatud uurimusest, mis kinnitas, et fütoöstrogeenide rikas dieet (seetõttu ka isoflavoone sisaldav) toob nähtavasti kasu luude tervisele (Setchell and Lydeking-Olsen, 2003).  Uurimused Jaapanist ja Hiinast näitavad, et suurimat kogust isoflavooniderikast sojatoitu tarbivatel menopausijärgsetel naistel on kõrgeim mineraalide tihedus selja alaosa luudes kui neil, kes soja vähe tarbivad (Somekawa et al., 2001; Mei et al., 2001).

Palju värskem Hiina naiste uurimus, mis avaldati ajakirjas European Journal of Nutrition, kinnitas tugevat seost soja isoflavoonide ja menopausijärgsete normaalkaaluliste naiste luukaotuse vähenemise vahel (Ye et al., 2006).
Selles uurimuses käsitleti pisteliselt 90. naist, vanuses 45-60 aastat, kes olid määratud ühte kolmest käsiteldavast grupist – kus kuue kuu vältel tarbiti 0 (platseebo), 84 ja 126 mg isoflavoone.

Selgroo ja puusaluu mineraalide tihedust mõõdeti katse alguses ja siis kui see kuue kuu möödudes lõppes. See näitas, et soja isoflavoonide tarbimise suurenedes kahanes luumaterjali kaotus, kus soja isoflavoonid takistavad arvatavasti mineraalide leket luudest.

Materjalid näitavad, et soja isoflavoonid on luude tervisele head. On oluline, nagu mõned uurijad vihjavad, et sojatoidud pakuvad alternatiivravi (HRT-le) osteopoosiriskiga naistele ja see võib pakkuda odavat, ravimitevaba ennetust antud kurnava olukorra puhul (Lydeking-Olsen et al., 2004).

3. Soja ja menopausi sümptomid – toitumisteadlased teavitavad

Soja mõju menopausileJaapanis, kus sojatarbimine on kõrgem kui mistahes teises paigas üle maailma, on menopausi aegsete kuumahoogude esinemine palju harvem kui Läänes. Kuid ka Jaapanis endas on erinevusi. Kuus aastat väldanud üle 1000 Jaapani naise uurimine näitas, et neil, kes tarbisid sojatoite, oli kuumahooge üle poole vähem võrreldes nende naistega, kes tarbisid kõige vähem soja (Nagata, 2001).

Samuti näitavad paljud uurimused, et söögile sojatoitude või sojavalgu isolaatide lisamine võb märgatavalt vähendada kuumahoogude sagedust või tõsidust ja ka teisi menopausi aegseid sümptomeid mõningatel naistel.

1995 aastal läbi viidud uurimuses toodi välja, et kuumahoogude esinemine vähenes 40% neil naistel, kes tarvitasid 12 nädala vältel 45 grammi sojajahu tooteid, võrreldes 25% vähenemisega neil naistel, kes tarvitasid nisujahu tooteid (Murkies et al., 1995).

1997. aastal leidis järjekordne uurimus, et kuumahood vähenesid 54% tofut, sojapiima ja misot tarvitavatel naistel, võrreldes 35% vähenemisega kontrollgrupis (Brzezinski et al., 1997).

Kolmas uuring, mis viidi läbi 1998, näitas, et 76 grammise isoflavoonide sisaldusega 60 grammine kogus sojavalgu isolaadi lisandit vähendas märkimisvääselt  kuumahooge 45% ulatuses, võrreldes 35% vähenemisega kontrollgrupil (Albertazzi et al., 1998).

Hiljuti, 2002, näitas Faure et al., et soja isoflavoonide ekstrakt vähendas, võrreldes kontrollgrupi 21% vähenemisega, kaheteistkümne nädalase tarbimise järel kuumahoogude esinemist 61% võrra (Faure et al., 2002). Ei ole üllatus, et mõned uurijad vihjasid, et sojavalk võib pakkuda menopausi sümptomite vähendamiseks alternatiivi hormoonide asendamise ravile (HRT). Konkreetsete isoflavoonide koguste turvalisus ei ole veel kindlaks määratud, seega on parem neid omandada terviklikest sojatoitudest, kui sojaisolaatidest.

2. Soja vähendab kolesterooli taset – toitumisteadlased teavitavad

Soja vähendab kolesterooli taset veresTeadlased on nõus, et sojavalk edendab südame tervist – seda fakti toetab mitu tosinat kontrollitud kliinilist katset. 1995. aastal ajakirjas New England Journal of Medicine avaldatud ülevaade käsitles sojavalgu effekti kolesterooli tasemele (Anderson et al., 1995).

38s uuritud juhtumis vähendas loomse valgu asendamine sojavalguga kolesterooli taset 34-l. Ülejäänud neljas katses oli uurimisalusel inimesel juba niigi madal algne kolesterooli tase. Südame tervishoius on sellest saadik sojavalgu roll paljude tervishoiu asutuste poolt laialdaselt aksepteeritud ja heaks kiidetud.

Ühendkuningriigi Joint Health Claims Initiative (JHCI) pakub turunõustamist ja praktika koodeksit nii Suurbritannia toiduainete tööstusele, kui ka tarbijaile, tagamaks, et toidul olevad tervise teemalised väited oleksid teaduslikult tõesed ja legaalselt vastuvõetavad.  2002. aastal  kiitis JHCI heaks vastava tervise alase väite:

“vähemalt 25 grammi sojavalgu tarbimine päevas vähendab kolesterooli taset“  (JHCI, 2002a).

Kuidas sojavalk seda täpselt teeb, ei ole veel selge. 2005. aastal käsitles ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition toodud 23 teadusliku katse ülevaade isoflavoone (fütoöstrogeenid ehk taimsed hormoonid) sisaldavate sojavalkude kolesterooli vähendavat mõju. See ülevaade kinnistas, et sojavalgud alandasid märgatavalt kolesterooli taset, kuid vihjas samuti, et isoflavoonid üksi ei suutnud seda teha (Zhan and Ho, 2005).

Teine uurimus vaatles sojavalkude kolesterooli alandavat toimet tervetel noortel meestel, kui mõneti tähelepanu alt välja jäänud alagrupil. See näitas, et vaatamata isoflavoonide sisalduse tasemele vähendas sojavalk kolesterooli (McVeigh et al., 2006).

Need uurimused viitavad, et antud effekt sisaldab endas sojas olevate tegurite kombinatsiooni, kaasaarvatud: isoflavoonid, sojavalgu peptiidid (väikesed aminohapete ketid, millest valgud koosnevad) ja tema aminohapete sisaldus (sojavalku moodustavad aminohapete jadad, mis võivad erineda märkimisvääselt loomses valgus olevatest). Need tegurid näivad töötavat kolesterooli taseme langetamisel koos ja vähendavad niiviisi südameataki ja insuldi riske.

Soja – väärtuslik toiduaine

Soja : sojaoad, sojaubaPaari viimase aasta kestel oleme me kuulnud, kuidas soja on väga hea toitainete allikas ja kaitseb südamehaiguse, teatud vähivormide vastu ja võib vähendada luuhõrenemise ja menopausi sümptomeid – ta võib suurendada isegi aju võimeid.

Samas ei ole kõik soja käsitlevad teated soodsad ja mõned inimesed on soja tervislikud omadused kahtluse alla seadnud ning teised läinud isegi nii kaugele, käivitades jõulise sojavastase ristisõja. Tulemuseks on segadus – inimesed ei tea, mida uskuda.

Sojatarbimise ajalugu

Sojaubade turvalisel tarbimisel on pikk ajalugu, mis ulatub 11. sajandisse enne meie ajastu algust. Esimesed teated pärinevad Põhja-Hiina idaosast. Alates esimesest sajandist, kuni 16. sajandi keskpaigani toimus soja kasutuselevõtt paljudes Aasia maades, kaasa arvatud Jaapanis ja Indias. 1765. aastal toodi sojauba USAsse (JHCJ, 2002). Sellest ajast alates on sellest saanud paljude inimeste tähtis toiduosa ja soja on saanud tänu temas leiduvatele toitainetele ja tervist edendavatele omadustele hilisematel aastatel taimetoitlaste ja toortoiduliste poolehoiu osaliseks. Samas toimub koos soja populaarsuse kasvuga sojaoa kasulikkuses kahtlevate kriitikute arvu kasvamine.

Toitumisalane väärtus

Soja (Glycine max) on konkreetselt heaks valkude allikaks, sisaldades kaheksat inimkehale vajalikku aminohapet. Sojapiim ja teised sojatooted on rikkaks rikastamata rasvhapete allikaks (kaasa arvatud „head rasvad“ – Omega 3) ja  samuti on sojatooted kolesteroolivabad.

Võrreldes lehmapiimaga, sisaldab sojapiim vähem küllastunud rasvhappeid ja rohkem kolesteroolitaset vähendada võivaid vajalikkeküllastamata rasvhappeid.

Sojatooted pakuvad suurepäraseid haigustega võitlevaid antioksüdante, B grupi vitamiine (kaasa arvatud folaat, ehk looduslikult eksisteeriv veeslahustuva vitamiini B9 üks vorme) ja rauda. Kaltsiumiga rikastatud sojatooted, nagu sojapiim ja tofu on selle tähtsa mineraali väärtuslikeks allikateks, ilma tavalistes piimatoodetes oleva rikastatud loomse rasva, loomse valgu (kaseiini) ja kolesteroolita.

200 ml sojapiima sisaldab suure osa kogu päeva kaltsiumivajadusest, eriti rohkesti aga saab organism kaltsiumi kui lisate sojapiimale Peruu maca pulbrit, milles on väga kaltsiumirikas. Samuti võite sinna lisada seesamiseemneid, millised annavad macaga võrreldes poole vähem kaltsiumit.

Paljud sojatoidud sisaldavad samuti väärtuslikke kiudaineid, millised on olulised seedesüsteemi tervislikuks toimimiseks ja kolesterooli hulga vähendamiseks. Sojatooted, eriti need, mis on valmistatud tervetest sojaubadest, pakuvad suurt valikut toitumis- ja tervisealastest kasulikest teguritest.

Vahendame viimaseid teadusuuringuid VVF (Vegan’s and Vegetarians’ Foundation) abiga soja teemadel.
Dr. Justine Butler, VVF vanemspetsialist

Tõlkis Enn Kaljo

1. Kaltsiumi paradoks – toitumisteadlased teavitavad

Toitumisteadlased Kaltsiumi paradoks sojaAlustame artiklitesarjaga kus erinevat olulist infot jagavad toitumisteadlased.

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust.  Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest.  Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus).

Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus.  See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel.

See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte,  seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks.

Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest.

Allikas: VVF “Boning up on Calcium“.

Kaltsiumi paradoks

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust. Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest. Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus). Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus. See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel. See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte, seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks. Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest (vaadake VVF faktilehelt: Boning up on Calcium).