TerveEluTerve

Tag Archives: kaltsium

Mis asi on 4salts ehk 4 soola?

4 Salts ehk nn 4 soola on ülim bakterite-, seente-, intoksikatsiooni-, põletiku-, vähi- ja vananemisvastane antioksüdant, mille toime on kudede liigset happesust langetav ja seetõttu on see ka sportlikele saavutustele soodsat mõju avaldav mineraalsoolade segu. See on vahend, mille abil muuta kehavedelikud ja -koed aluseliseks!

4 salts ehk 4 soola4 Salts koosneb neljast organismile vajalikust mineraalsoolast:

  • naatriumvesinikkarbonaadist,
  • magneesiumvesinikkarbonaadist,
  • kaaliumvesinikkarbonaadist
  • kaltsiumvesinikkarbonaadist

ja toimib antioksüdandina, vananemisvastase vahendina ning aitab säilitada organismi erinevates kudedes normaalset happe-alus tasakaalu.

Nimetatud neli antioksüdanti/vananemisvastast mineraalsoola esinevad looduslikult kõigis organismi vedelikes. Need mineraalsoolad aitavad vähendada toitumisest põhjustatud happelist keskkonda ja säilitada normaalset happe-alus tasakaalu inimeste, loomade ja taimede ainevahetuses ning ühtlasi aeglustada kudede hävimise protsesse.

Roomas asuvas vähikliinikus töötav onkoloog doktor Tullio Simmoncini on juba aastaid ravinud ja hävitanud vähkkasvajaid naatriumvesinikkarbonaadi lahusega. Dr Simmoncini väitel on:

naatriumvesinikkarbonaat ohutu, odav ja vähikudede ravimisel ääretult efektiivne. See on suurepärane kemikaal, täielik „mürk” vähirakkudele, kuna ründab vähirakke aluselise šokilainega, mille tulemusena pääseb happelistesse rakkudesse märksa rohkem hapnikku, kui need taluda suudavad. Vähirakud ei suuda kõrge hapnikutaseme juures funktsioneerida. Seega tapab naatriumvesinikkarbonaat kasvaja rakke.

Dr Youngi sõnade kohaselt on:

4 mineraalsoola kasutamine ülim kaitse kõigi haiguste eest, ka vananemise või halvaloomuliste kasvajate eest. 4 Salts tagab tervise ja energia ning parandab ka sportlikke saavutusi.

Väsimuse, kurnatuse, ülitundlikkuse, ärrituse, põletiku, imaskestapõletiku, induratsiooni (naha verevarustuse häire, esineb tavaliselt jala säärtel) haavandite, vananemise ja kasvajate põhjus on neljatäheline sõna ACID [hape].

Lahtiseletatuna tähendab see akronüüm alljärgnevat:

  • A = happeline toit ja jook, stress ja vale mõtlemine,
  • C = mille tulemuseks on liighappelise keskkonna teke kudedes,
  • I = haigused, halb enesetunne ja
  • D = veelgi suurem iha happeliste toitude ja jookide järele (happeline keha nõuab happelist toitu), mis piirab veelgi liikumisesoovi ja suurendab negatiivseid hoiakuid.

Tsükkel hakkab korduma. Haiguste sümptomite vähendamiseks määratakse meile happelisi medikamente, mis ei kõrvalda kaebuste põhjusi, vaid süvendavad neid. Stimuleerime organismi ebatervislike energiavormidega, mis pakuvad sümptomitele mis ei kõrvalda kaebuste põhjusi, vaid süvendavad neid.

Stimuleerime organismi ebatervislike energiavormidega, mis pakuvad sümptomitele kiiret ja sageli pelgalt ajutist leevendust, ning tulemuseks on püsivalt kehv tervis ja halb enesetunne,“ märgib dr Young.
„Ateena Olümpiamängude ajal ja hiljem Pekingi Olümpiamängude ajal parandasid mitmed sportlased naatriumvesinikkarbonaati kasutades tulemusi ja püstitasid isegi maailmarekordeid,“ väidab dr Young.

Dr Youngi väidet toetavad üks hiljuti London Timesis avaldatud artikkel ja ka teaduslikud uurimistööd. „Mõned sportlased leidsid paremate tulemuste saavutamiseks abi lihtsamatest – ja kõigiti lubatud – abivahenditest. Üht sellist võib leida igas köögikapis või külmikunurgas.“ Selle nimi on naatriumvesinikkarbonaat ehk söögisooda.

„Sportlased on juba pikka aega kinnitanud, et lusikatäie söögisooda sisse võtmine aitab neil kauem vastu pidada. Eksperdid olid aastaid veendunud, et need väited ei vasta tõele ja tegu on pelgalt platseeboefektiga, kuni asusid naatriumvesinikkarbonaadi toimet põhjalikumalt uurima. Uuringute tulemused on näidanud, et naatriumvesinikkarbonaati tarbivate sportlaste vastupidavus ja sportlikud saavutused on märgatavalt paranenud.“

Näiteks ilmnes Loughborough ülikoolis läbi viidud uurimistöö käigus, mis leidis kajastamist ka spordimeditsiiniajakirja International Journal of Sports Medicine juunikuu väljaandes, et nende ujujate tulemused, kes manustasid enne 200 m distantsi läbimist söögisoodat, olid varasematega võrreldes märksa paremad. Uurimistööd läbi viinud doktor Jonathan Folland väidab, et tippujujate seas pole paremate tulemuste saavutamise nimel enne võistlusi söögisooda ehk naatriumvesinikkarbonaadi pruukimine sugugi erandlik nähtus. Ta näitas, et üheksast uuritud ujujast kaheksa saavutasid parimad ajad just pärast seda, kui olid eelnevalt manustanud tavalist söögisoodat – naatriumvesinikkarbonaati.

Doktor Dr Ronald Deitricki (American College of Sports Medicine – ACSM) läbi viidud uurimistöö näitas aga, et naatriumvesinikkarbonaat on kasulik ka jooksjatele. Dr Deitrick, kes esitas oma leiu ACSMi aastakonverentsil, andis osale 800m jooksjate grupist platseebot, osale aga naatriumvesinikkarbonaadi kapsli, mis manustati vett peale juues. Kuigi mõnel sportlasel tekkisid pärast kapsli alla neelamist kerged
seedeprobleemid/maoärritusnähud, olid nende sportlikud näitajad paremad.

Alles hiljuti väitis üks Austraalia sporditeadlane, et Pekingi Olümpiamängudel võib osutuda lubatud sooritust tõhustavate ainete kasutamine suureks probleemiks. „Suure tõenäosusega jääb Pekingi Olümpia meelde legaalsete abivahendite kuritarvitamise poolest,“ väitis Robin Parisotto Australian raadios. Ja dr Deitrick on veendunud, et naatriumvesinikkarbonaat võib märgatavalt tulemusi parandada. „Kui jätta välja need osavõtjad, kellel esineb negatiivseid kõrvaltoimeid… siis võib näha, et keskmiselt paranevad jooksuaegade tulemused 2,2 sekundi võrra,“ märgib dr Deitrick. „Võttes arvesse, et tegu on suhteliselt lühikese jooksudistantsiga, on see vägagi märkimisväärne tulemus.“ Kuidas võib pealtnäha nii lihtne abivahend tulemusi märgatavalt parandada?

Pikaajalise või intensiivse treeningu vältel tekivad organismis happelised ainevahetuse vaheproduktid, millest tuntuim on süsivesikute anaeroobse ainevahetuse lõpp-produkt – piimhape. Piimhappe ja teiste happeliste ainete (rasvhapete ainevahetusest pärit ained, toim) kogunemise tagajärjel muutuvad lihased jäigaks ja valulikuks.

Naatriumvesinikkarbonaat neutraliseerib (puhverdab, toim) happeid ja pikendab lihaste võimet kauem ja paremini füüsiliselt vastu pidada. Viimasel ajal läbi viidud uurimistööd annavad alust arvata, et eriti kasulikuks osutub naatriumvesinikkarbonaadi tarvitamine spordialadel, kus eesmärgiks on kiirus – kaasa arvatud sprint, jalgpall ja teised sportmängud, kus on otsustav kiire liikumine –, ning
keskmaa jooksudistantsidel (kuni 10 km), ujumise ja jalgrattasõidu puhul.

„Põhimõtteliselt on naatriumvesinikkarbonaat aluseline aine, mis tõstab veres pH taset,“ selgitab dr Folland. „Näib, et naatriumvesinikkarbonaat neutraliseerib intensiivse anaeroobse energiatootmise protsessi käigus verre ja kudedesse kuhjunud piimhappe hulka kiiremini.“

Dr Folland viis läbi uurimuse, mille käigus ujujatel õnnestus parandada 200 meetri distantsi läbimise tulemust 1,5 sekundi võrra. Tavaujujale võib selline ajavahe näida tühine, kuid niinimetatud kõrgliigas on see juba määrava tähtsusega. „Viimaste Olümpiamängude ajal olid nelja parima meesujuja ajad 1,4 sekundi sees,“ räägib dr Folland. „Nii et teoreetiliselt võib see tähendada medalist ilmajäämist.“
Seda võib katsetada igaüks, kuid üksnes need, kes suhtuvad asjasse tõsiselt ja jälgivad tulemusi kas siis jooksualadel, ujumises või jalgrattasõidus, märkavad ehk neid väheseid sekundeid, mis selle tulemusel võidetakse. „Tavainimese silmale paranevad tulemused suhteliselt vähe, kuid võistlussportlase silmis omavad need suurt tähtsust,“ kinnitab dr Folland.

Ehk mäletate populaarset Ameerika telekomöödiat „I Love Lucy.“ Ühes 1952. aastal filmitud episoodis on Lucyl ja Ethelil uus töökoht šokolaadivalmistajatena. Selles ülinaljakas seerias ei õnnestunud Lucyl ja Ethelil konveierilindiga sammu pidada ja neil ei jäänud üle muud kui toppida suu šokolaadi täis. Nad sõid nii palju šokolaadi, et kui nad tööpäeva lõpus koju jõudsid, olid nad surmani väsinud ja neil oli kohutavalt halb olla. Ja siis järgnes oluline repliik. Ethel palus Lucyl tuua söögisoodat, et pisutki
kõhuvaevusi leevendada. See oli lihtne. See ei maksnud palju. Ja see aitas! Ei vähimatki vajadust arsti järele, ei ühtki kallist ravimit, millega oleks võinud kaasneda negatiivsed kõrvaltoimeed.

Allpool on toodud veel 85 näidet, kuidas kasutada nelja soola 4 Salts pulbri erinevaid omadusi (antiüksüdant/vananemisvastane/happelisusevastane, jõudu ja sportlikke saavutusi parandav toime) selleks, et vältida ülitundlikkuse ja ärevusega kaasnevaid nähtusi, limaskestade ärritust, induratsiooni, haavandeid, valu, väsimust, jõuetust, iiveldust –ehk siis lihtsalt halba enesetunnet või neist vabaneda.

Ostke siit – 4salts e 4 soola

 

Magneesium – kõigile vajalik

KorallipulberKõige rohkem magneesiumi on aktiivseima ainevahetusega elundeis, nagu peaajus, südames, maksas ja neerudes. Magneesiumi vajab lihaskoe lõõgastus ja närvitalitlus. Magneesium suurendab veresoonte lõõgastust. Mõjudes perifeersetele arteritele ja arterioolidele, langetab ta üldist perifeerset resistentsust. Ta on oluline südamelihase häireteta tööks. Magneesium töötab kaltsiumi vastu südamelöökide reguleerimisel ja lihaste kokkutõmbumisel, inhibeerib trombide teket, reguleerib ioonide liikumist rakku ja sealt välja. Teda on nimetatud ka looduslikuks kaltsiumikanali blokaatoriks. Kui magneesiumi on vähe, on kaaliumi kanal avatud ja kaalium lahkub selle kaudu rakust. Magneesiumi vähesus põhjustab kaltsiumi ja naatriumi kuhjumist organismis, mis vereringet häirides tõstab vererõhku. Viimane viib omakorda magneesiumi hulga vähenemisele ning edasi südamearütmia ja -rabanduseni.

Magneesiumi vajab luukude: ei aita, kui rõhume ainult kaltsiumile ja D-vitamiinile ega pööra tähelepanu magneesiumi saamisele. Kaltsium ei jää luudesse, kui seal pole magneesiumi. Magneesium tagab närviimpulsside tekke ja edasikandumise, neuroni normaalse rolli ning reguleerib biovedelike pHd. Palju rakusiseseid muutusi vahendavad nn teisesed virgatsid. Üks neist – tsükliline adenosiinmonofosfaat (c-AMP) – saab tekkida üksnes magneesiumi juuresolekul ATPst, mis tähendab, et osa hormoonide toime avaldumise eeltingimus on magneesiumi olemasolu rakus. Magneesiumi on vaja rasvade ainevahetuse kahe olulise ensüümi tööshoidmiseks – defitsiit põhjustab düslipideemiat.

Kust saame magneesiumi?

Magneesiumi leidub peaaegu kõigis toiduallikates, iseasi on tema biosaadavus. Taimed annavad põhiosa päevasest magneesiumivajadusest, teda leidub ju klorofülli koostises ja rakukestades. Parimateks allikateks peetakse päevalille- ja kõrvitsaseemneid, parapähkleid, kakaopulbrit, nisu- ja kaerakliisid. Neile järgnevad kreeka ja india pähklid, mandlid, pekaani- ja pistaatsiapähklid, kookos- ja täisterahelbed, tatar, hirss ning oad. Tagasihoidliku sisaldusega on rohelised lehtköögiviljad, punapeet, kartul, tomat, herned, läätsed, sojaoad, viigimarjad, õunad, aprikoosid ja banaanid. Oma osa annab ka loomne toit, kus on magneesiumi sisaldus küll väiksem, aga biosaadavus hoopis parem. Merevesi sisaldab arvestatavalt magneesiumi, seega annavad räim, lõhe ja makrell, tuunikala ja vähilised oma osa meie magneesiumivajaduse katteks. Ka piimas, munas, lihas ja juustus on natuke kergesti omastatavat magneesiumi.

Väga hea magneesiumi allikas on looduslik korallipulber. Päevasest soovituslikust kogusest ehk kolmest grammist saab inimene kätte ligi terve päevanormi ehk ca 92% ehk 345mg.

Kuidas tekib magneesiumipuudus

  1. Toidus on magneesiumi vähe. Meie toit erineb tunduvalt meie esivanemate omast. Tuhandeid aastaid tagasi olid kättesaadavad magneesiumirikkad toidud – pähklid, seemned, taimed – ning raskemini kättesaadavad loomsed kaltsiumirikkad toidud, seega oli Mg/Ca suhe kõrgem kui tänapäeval. Isegi pinnas, millest taimed ammutavad mineraale, on magneesiumivaesem kui näiteks 80 aastat tagasi, mis veel rääkida kaugemast ajast. Meie aega iseloomustab töötlemata juurviljade tarbimise pidev vähenemine ning rafineeritud toidu osakaalu suur kasv. Nii kaob 99% suhkruroo magneesiumist tema rafineerimisel – muutmisel valgeks suhkruks; valge nisupüüli saamisel eraldatakse 80–95% tema kestas olnud magneesiumist; 50% magneesiumist võib kaduda juurviljade keeduvette jne.
  2. Imendumine sooles. Joogivee pehmendamine, karastusjookide valmistamine deioniseeritud veest, millele lisatakse fosforhapet, vähendab magneesiumi saamist soolest. Fosforhape seob selle vähesegi magneesiumi veest, moodustub vesilahustumatu sool, mis väljutatakse soole kaudu. Küpsetuspulbris on fosforhape – toimub sama protsess, moodustub fosforhappe magneesiumisool, mis jääb imendumata, sest see pole vesilahustuv. Kui toidus on suur rasvasisaldus, segab see magneesiumi imendumist. Ka suur kaltsiumi ja D-vitamiin sisaldus kahandab magneesiumi imendumist. Seega vähendab kaltsiumi toidulisand kindlasti sooles oleva magneesiumi imendumist. Mõtlema peaksid rasvase juustu armastajad, lisaks rasvale on juustus ka palju kaltsiumi, mistõttu magneesium imendub tagasihoidlikult. Et toidus leiduvat magneesiumi paremini saada kätte, tasuks unustada jäätis (eriti hüdrogeenitud rasva sisaldav, kus transrasvhapped ja ka suhkur ohustavad meie südant), karastusjoogid (ükskõik kas kokakoola, limonaad või dieetsooda – ühtmoodi on neis fosforhapet, mis seob toidus olnud magneesiumi), šokolaad (palju rasva ja suhkrut), pitsa ja kartulikrõpsud (palju rasva ja soola) jne. Kas suudame seda või manustame magneesiumi apteegipurgist?
  3. Magneesiumi kaod uriini ja väljaheitega. RDA ei võta arvesse liigset magneesiumi eritumist uriiniga. Normaalselt töötavatest neerudest peaks umbes 95% sinna sattunud magneesiumist tagasi imenduma. Seda ei juhtu, kui koos toiduga on võetud alkoholi, joodud mitu kruusi kohvi, kui toidus on palju valku, kaltsiumi ja soola. Magneesium ei ringle ka juhul, kui kilpnääre töötab kõrgetel tuuridel, kui veres on tõusnud nn stressihormoonide (adrenaliini, kortisooli) tase – magneesium lahkub uriiniga. Stressihormoonide vallandajaks võib olla hirm, liiga tugev müra/muusika jm. Arvestada tuleks ka diureetikumide ja kortikosteroidide toimet viia magneesiumi uriiniga välja. Magneesiumi kaod on suured tugeva pingutuse või füüsilise koormuse korral, kui koos magneesiumiga väljub organismist ka kaalium (Whang R. Electrolyte and water metabolism in sport activities. Comprehensive Therapy 1998; vol. 24,5–8.)

Palju magneesiumi vajame?

Magneesiumivajadus sõltub kehakaalust ja füüsilisest aktiivsusest. Täiskasvanu päevane vajadus eelnevat arvestades mahub 280–450 mg piiresse. Ohutu ülemine piir pikema aja jooksul on 700 mg päevas. Magneesiumivajadus suureneb vaimse ja füüsilise stressi korral.

Optimaalseks Ca/Mg suhteks peetakse 2 : 1 mida sisaldab täpselt samas vahekorras looduslik korallipulber.

Toidu magneesiumist imendub umbes 30–45%. Puudus võib tekkida tegusatel inimestel, kelle elus on paratamatu ületöötamine ja stressisituatsioonid, eriti kui lõõgastuseks kiputakse liialdama alkoholiga. Ohustatud on ka aktiivsed sportlased, kes kulutavad ja vajavad tavapärasest rohkem. Suurenenud vajadus on puberteedieas lastel ning noorukitel, rasedatel ja imetavatel emadel. Magneesiumi puuduse tunnused on silmalau tõmblemine, närvilisus, depressioon, lihasvärin ja -nõrkus.

Kui palju magneesiumi on küllalt?

Mõned magneesiumi-uurijad naljatlevad: et individuaalset magneesiumivajadust teada saada, tuleb teha oma organismiga eksperiment. Proovige RDAst suuremaid hulki, kuni teil tekib kõhulahtisus. Viimane magneesiumi hulk oli teie jaoks juba liiga palju. Eelviimane hulk aga küllastas teie koed magneesiumiga.

Kus magneesium asub?

60% meie organismi magneesiumist on luudes, 39% rakkudes ja ainult 1% veres. Korrelatsioon vere ja rakusisese magneesiumi vahel on kehv. Nii võib nälgimise puhul rakkudes olev magneesium väheneda 20%, kuid vere magneesiumitase püsib muutumatuna. Vere magneesiumi järgi ei saa otsustada selle üle rakkudes ega saa määrata rakusisest magneesiumi defitsiiti. Ühel kolmandikul indiviididest korreleerub magneesiumi defitsiit kaaliumi omaga.

Tiiu Vihalemm, PhD, TÜ biokeemia instituut. Refereeritud Med24

1. Kaltsiumi paradoks – toitumisteadlased teavitavad

Toitumisteadlased Kaltsiumi paradoks sojaAlustame artiklitesarjaga kus erinevat olulist infot jagavad toitumisteadlased.

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust.  Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest.  Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus).

Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus.  See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel.

See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte,  seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks.

Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest.

Allikas: VVF “Boning up on Calcium“.

Kaltsiumi paradoks

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust. Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest. Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus). Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus. See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel. See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte, seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks. Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest (vaadake VVF faktilehelt: Boning up on Calcium).