TerveEluTerve

Tag Archives: toitumisteadlased

2. Soja vähendab kolesterooli taset – toitumisteadlased teavitavad

Soja vähendab kolesterooli taset veresTeadlased on nõus, et sojavalk edendab südame tervist – seda fakti toetab mitu tosinat kontrollitud kliinilist katset. 1995. aastal ajakirjas New England Journal of Medicine avaldatud ülevaade käsitles sojavalgu effekti kolesterooli tasemele (Anderson et al., 1995).

38s uuritud juhtumis vähendas loomse valgu asendamine sojavalguga kolesterooli taset 34-l. Ülejäänud neljas katses oli uurimisalusel inimesel juba niigi madal algne kolesterooli tase. Südame tervishoius on sellest saadik sojavalgu roll paljude tervishoiu asutuste poolt laialdaselt aksepteeritud ja heaks kiidetud.

Ühendkuningriigi Joint Health Claims Initiative (JHCI) pakub turunõustamist ja praktika koodeksit nii Suurbritannia toiduainete tööstusele, kui ka tarbijaile, tagamaks, et toidul olevad tervise teemalised väited oleksid teaduslikult tõesed ja legaalselt vastuvõetavad.  2002. aastal  kiitis JHCI heaks vastava tervise alase väite:

“vähemalt 25 grammi sojavalgu tarbimine päevas vähendab kolesterooli taset“  (JHCI, 2002a).

Kuidas sojavalk seda täpselt teeb, ei ole veel selge. 2005. aastal käsitles ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition toodud 23 teadusliku katse ülevaade isoflavoone (fütoöstrogeenid ehk taimsed hormoonid) sisaldavate sojavalkude kolesterooli vähendavat mõju. See ülevaade kinnistas, et sojavalgud alandasid märgatavalt kolesterooli taset, kuid vihjas samuti, et isoflavoonid üksi ei suutnud seda teha (Zhan and Ho, 2005).

Teine uurimus vaatles sojavalkude kolesterooli alandavat toimet tervetel noortel meestel, kui mõneti tähelepanu alt välja jäänud alagrupil. See näitas, et vaatamata isoflavoonide sisalduse tasemele vähendas sojavalk kolesterooli (McVeigh et al., 2006).

Need uurimused viitavad, et antud effekt sisaldab endas sojas olevate tegurite kombinatsiooni, kaasaarvatud: isoflavoonid, sojavalgu peptiidid (väikesed aminohapete ketid, millest valgud koosnevad) ja tema aminohapete sisaldus (sojavalku moodustavad aminohapete jadad, mis võivad erineda märkimisvääselt loomses valgus olevatest). Need tegurid näivad töötavat kolesterooli taseme langetamisel koos ja vähendavad niiviisi südameataki ja insuldi riske.

1. Kaltsiumi paradoks – toitumisteadlased teavitavad

Toitumisteadlased Kaltsiumi paradoks sojaAlustame artiklitesarjaga kus erinevat olulist infot jagavad toitumisteadlased.

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust.  Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest.  Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus).

Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus.  See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel.

See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte,  seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks.

Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest.

Allikas: VVF “Boning up on Calcium“.

Kaltsiumi paradoks

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust. Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest. Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus). Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus. See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel. See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte, seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks. Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest (vaadake VVF faktilehelt: Boning up on Calcium).